Eesti kandideerimise põhjendamine Arktika Nõukogu vaatlejariigiks: huvide, identiteedi ja regiooni kujutamine aastatel 2019-2021

Abstract

Käesolev bakalaureusetöö uurib, kuidas Eesti põhjendas oma kandideerimist Arktika Nõukogu vaatlejariigiks aastatel 2019–2021. Tuginedes kriitilise geopoliitika ja regioonide kujunemise teooriatele, analüüsitakse kuidas Eesti nii ennast kui Arktikat esitas, kasutades territoriaalseid ja globaalseid narratiive, et õigustada oma huvi piirkonna vastu, kuhu ta geograafiliselt ei kuulu. Töö keskendub kolmele uurimisküsimusele: kuidas Eesti esitles oma huve ja panust Arktika Nõukogusse, kuidas Eesti kujutas Arktikat ning ennast seoses Arktikaga. Selleks analüüsitakse temaatilise analüüsi meetodil ametlikke dokumente, kõnesid, pressiteateid ning muid materjale, milles Eesti välispoliitika esindajad tutvustasid Eesti Arktika-poliitikat. Analüüsi tulemused näitasid, et Eesti kasutas oma Arktika Nõukogu vaatlejariigi kandidatuuris kahte vastanduvat, kuid teineteist täiendavat narratiivi. Ühelt poolt rõhutati Eesti Arktikalähedast identiteeti geograafiliste, looduslike ja kultuuriliste sarnasuste kaudu. Teiselt poolt toodi esile globaalne vastutus ja õigus osaleda piiriüleses koostöös, viidates üleilmse mõjuga teemadele nagu kliimamuutus ja digitaalne ühenduvus. Töö tulemused täiendavad olemasolevaid arusaamu selle osas, kuidas Arktikaga-välised riigid enda osalust ja huvi Arktikas põhjendavad.