Asendushooldusel olevate laste osalusõigus: kasvataja ja perevanema vaade

Abstract

Antud bakalaureusetöö eesmärgiks oli mõista asendushooldusteenusel viibivate laste osalusõiguse tagamist nende elu erinevates valdkondades läbi laste vahetute hooldajate, kasvatajate ja perevanemate tõlgenduste. Töö proovis avada, millised on spetsialistide hinnangul asendushooldusteenusel viibivate laste võimalused nende elu erinevates valdkondades kaasa rääkida ning osaleda. Lisaks selgitada välja, millised on lastega töötavate spetsialistide hinnangul laste osalusõigust takistavad ning toetavad tegurid. Uurimuse keskmes olid spetsialistidena Eesti asendus- ja perekodudes töötavad kasvatajad ja perevanemad ehk laste vahetud hooldajad ning nende osalusõigusega seotud kogemused ja tõlgendused. Töö teoreetiline ülevaade tutvustas asendushooldusteenuse olemust Eestis, lapse osalusõiguse mõistet ning olulisust asendushoolduse kontekstist. Metoodika osa kirjeldas uurimuse läbiviimist, näiteks kasutatud uurimismeetodit ning uurimuses osalejaid. Tulemustest selgus, et laste vahetud hooldajad pidasid laste osalusõigusega seoses esmatähtsaks laste ärakuulamist ning nende arvamustele hääle andmist. Nad rõhutasid, et võimalusel peabki otsustusprotsessides just lapse arvamus määrav olema. Samas ilmnes, et osalusõigust nähakse pigem lapse ja täiskasvanu vahelise koostöise protsessina, kus lapse arvamus on küll määrav tegur, kuid kus lapse vahetul hooldajal lasub vastutus tagada lapse heaolu ja turvalisus. Laste kaasamise aluseks peeti lapse ja täiskasvanu vahel olevat usalduslikku kontakti. Laste osalusõiguse eest seismisel on hooldajate hinnangul palju abi tõhusa koostöö saavutamisest nii enda asutusesiseste kolleegide kui ka laste eestkostjatega, osalusõigust ja laste kaasamise teemat käsitlevate koolituste läbimisest (näiteks kasvatajatele ja perevanematele kohustuslik „Perevanema ja kasvataja täiendkoolitus“) ning aeg-ajalt asutuse siseste reeglite ja kokkulepe värskendamisest (nende aktuaalsuse hindamisest). Väljakutsetena laste kaasamisel nähti spetsialistide vahelist puudulikku koostööd, lünki seadusandluses, peres elavate laste omavahelist läbisaamist, rahaliste vahendite puudumist ning laste suhteid bioloogiliste vanematega. Leian, et kuna senised uuringud Eestis asendushooldusel viibivate laste osalusõiguse teemal on keskendunud pigem laste kogemustele, on kasvatajate ja perevanemate vaadete uurimine igati põhjendatud. Samas usun, et kuna minu töös oli esindatud vaid viie kasvataja ning perevanema seisukohad, tasuks käsitletut teemat kindlasti edasi uurida, püüdes kanda kinnitavamate üldistuste tegemiseks kaasata rohkemaid laste vahetuid hooldajad üle Eesti.