Iroonia ja karneval kui poliitilised võtted Elo Viidingu luules

Abstract

Bakalureusetöö uurib irooniat ja Mihhail Bahtini karnevali kui poliitilist võtet Elo Viidingu luules. Poliitilisuse all peetakse silmas prantsuse filosoofi Jacques Rancière’i arusaama poliitikast kui korda ümberkujundavast tegevusest. Analüüs põhineb järgmistel Viidingu luulekogudel: „Esimene tahe“ (2002), „Teatud erandid“ (2003), „Selge jälg“ (2005), „Meie paremas maailmas“ (2009), „Nõelad“ (2013), „ainult ARMASTUSEST“ (2019) ja „Ellujäämisrežiim“ (2024).