Eesti koolipidajate rolli tajumine koolides kiusamise ennetamisel ning kogemus sellesse panustamisel ja parimate praktikate rakendamisel

Abstract

Magistritöös kirjeldatakse Eesti koolipidajate rolli tajumist koolides kiusamise ennetamisel ning nende kogemust sellesse panustamisel ja parimate praktikate rakendamisel. Lähtekohaks on arusaam, et kiusamise ennetamine ei sõltu üksnes kooli igapäevastest tegevustest, vaid ka sellest, millised tingimused, ressursid, koostöövormid ja prioriteedid on kujunenud koolipidaja tasandil. Töö keskendub kohalike omavalitsuste ehk munitsipaalkoolide koolipidajatele ning käsitleb soovitud käitumisena koolipidajate süsteemset ja järjepidevat panustamist kiusuennetusse. Empiirilises osas viidi läbi kvalitatiivne uuring kaheksa kohaliku omavalitsuse koolipidaja esindajaga. Andmeid koguti poolstruktureeritud intervjuudega ning analüüsiti temaatilise analüüsi kaudu. Tulemustest selgus, et koolipidaja roll kiusuennetuses on mitmetasandiline ja ebaühtlaselt mõistetud. Koolipidajat ei nähta igapäevaste kiusamisjuhtumite lahendajana, vaid tingimuste loojana, koolijuhtide ja tugisüsteemide toetajana, koostöö vahendajana ning ennetuse nähtavaks tegijana. Samas piiravad koolipidajate süsteemset panustamist ebaselge vastutusjaotus, valdkondlik killustatus, ressursipuudus, koolide erinev valmisolek kiusuennetusega tegelemisel, ennetustegevuste õhinapõhisus ning kiusamise, eriti küberkiusamise, varjatus. Tulemuste mõtestamisel kasutati sotsiaalökoloogilise mudeli ja COM-B mudeli elemente. Analüüsi põhjal tuletati kolm võimalikku lahendussuunda: riiklik või KOVide ülene kiusuennetuse toetamise raamistik, koolipidajate piirkondlik koostöövõrgustik ja praktiline kontrollnimekiri koolipidajatele. Uuritava mõjuga sekkumise visioonina pakutakse välja koolipidajate koostöövõrgustiku pilootprojekt. Kokkuvõttes leiab töö, et koolipidaja roll vajab selgemat mõistmist ja süsteemsemat toetamist, et kiusuennetus ei jääks üksnes koolide ja üksikute eestvedajate kanda.