Kas jätkata kõrghariduses või võtta vaheaasta? Eesti gümnaasiumilõpetajate valikud

Abstract

Käesoleva magistritöö eesmärk on välja selgitada, millised on olnud 2011.‒2020. aasta Eesti gümnaasiumilõpetajate valikud kõrgharidusse astumisel – kes jätkavad kohe pärast lõpetamist ja kes jätavad aasta vahele, millistest teguritest see sõltub ning kas vaheaasta võiks soodustada või takistada võimalikult kõrge haridustasemeni jõudmist. Kuna mitmed varasemad analüüsid näitavad, et Eestis läheb viimastel aastakümnetel kohe pärast keskhariduse omandamist kõrgharidusse üha vähem noori, siis on ühiskonnas tõusnud küsimus, kas lõpetajad lükkavad kõrgharidusõpinguid edasi ning jõuavad kõrgkoolidesse aasta-paar hiljem või ongi peale kasvamas uus põlvkond, kes piirdub keskharidusega. Seda teadmiste lünka püüab see töö täita, võttes fookusesse vaheaasta ning selle mõju. Magistritöö teoreetilises osas selgitatakse kirjanduse põhjal vaheaasta mõistet ja selle võtmise motiive ning uuritakse, millised tõendid räägivad vaheaasta võtmise kasuks ja mis võiks olla selle negatiivne mõju. Töös antakse ka põgus ülevaade Eesti kesk- ja kõrgharidussüsteemist ning sellega seotud mõistetest. Töös kasutatakse kvantitatiivset uurimismeetodit, võttes aluseks Eesti hariduse infosüsteemis olevad gümnaasiumilõpetajate andmed aastatest 2011-2020. Andmetest selgub, et vaheaasta võtjate osakaal on Eestis aasta-aastalt kasvanud. Kui 2011. aastal jäi vaheaastale 7% gümnaasiumilõpetajatest, siis 2019. aastast alates jätab lõpetamise ja kõrghariduses edasiõppimise vahele aastase pausi üle 11% lõpetajatest. Gümnaasiumi lõpetamisega samal aastal kõrghariduses jätkajate osakaal on seevastu kahanenud, seda eriti meeste hulgas – ainult pooled 2020. aastal lõpetanud meestest jätkasid samal aastal kõrghariduses. Seega jätkub trend, kus kõrghariduses jätkajate osakaal väheneb. Magistritöö teises pooles uuritakse, kuidas edenevad kõrgharidusse astunute õpingud. Kui kümme aastat tagasi tähendas vaheaastal olemine suuremat riski katkestada, siis viimastel aastatel võib märgata, et vaheaasta olnud katkestavad veidi vähem alustatud õpinguid võrreldes kohe pärast lõpetamist õppima asunutega. See annab tunnistust vaheaasta positiivsest mõjust, sest tõenäoliselt on inimene aastaga küpsenud ja teeb läbimõelduma erialavaliku. Samas leiavad kohe pärast gümnaasiumilõpetamist õppima asunud katkestamise järel veidi sagedamini endale mõne uue õppekava, millega jätkata ent vaheaasta võtjad pigem loobuvad kõrghariduse omandamisest. Analüüsides kõrgharidusse astunute õpiteed mitme aasta vältel võib täheldada, et magistri-, aga ka doktoriõppesse jõuavad vaheaastal olnud vähem võrreldes nendega, kes asusid kõrghariduses õppima kohe pärast gümnaasiumi lõpetamist. Seega tasuks noortel, kes kunagi soovivad kaitsta magistri- või doktorikraadi, jätkata õpinguid pigem kohe pärast keskhariduse omandamist.