Religioosse keele käsitlus Berkeley "Alciphroni" VII dialoogis
Laen...
Kuupäev
Autorid
Ajakirja pealkiri
Ajakirja ISSN
Köite pealkiri
Kirjastaja
Tartu Ülikool
Abstrakt
Siinne bakalaureusetöö käsitleb George Berkeley religioosse keele käsitlust ,,Alciphroni” VII dialoogis. Täpsemalt puutub see viisidesse, kuidas kristlike müsteeriumide kohta käivad sõnad ja neid sisaldavad propositsioonid saavad olla tähenduslikud vaatamata ideelise vastavussuhte puudumisele. Berkeley teeb seda peamiselt sõnade ,,jõud” ja ,,arm” vahel paralleeli tõmbamise kaudu, millest tulenevat ta laiendab muudele kristlike müsteeriumide kohta käivatele sõnadele. Bakalaureusetöö läheneb sellele küsimusele kolme tõlgendusgrupi – tähendusteoreetilise mittekognitivistliku, tähendusteoreetilise kognitivistliku ja anti-tähendusteoreetilise epistemoloogilise – kaudu. Täpsemalt annan VII dialoogi lähilugemise ja sekundaarkirjanduse võrdleva analüüsi kaudu hinnangu, mida kinnitada ja kõrvale heita just David Bermani emotivistlikust ja Kenneth L. Pearce’i kasutusteoreetilisest tõlgendusest.
Kirjeldus
This thesis focuses on George Berkeley’s theory of religious language in the seventh dialogue of “Alciphron”. More precisely, it analyses how language concerning the mysteries of the Christian religion can be meaningful despite not standing for distinct ideas. Berkeley does so primarily by drawing parallels between the words “force” and “grace”, the implications of which he then extends to other words concerning the mysteries of Christianity. I approach it through three groups of interpretation – non-cognitivist theory of meaning, cognitivist theory of meaning and epistemological anti-semantic theory. The aim of this thesis is to give an assessment specifically on David Berman’s emotivist theory of meaning interpretation and Kenneth L. Pearce’s use theory of meaning interpretation.
I do this by carrying out a close reading of dialogue VII and a comparative analysis of the different interpretations amongst secondary literature. I determine which elements of Berman’s and Pearce’s interpretations should be accepted and which should be rejected. What primarily concludes from the thesis concerns the concept of truth-value, and with it also the way in which cognitive and non-cognitive aspects exist in language. I also examine how an epistemological and a theory of meaning interpretation are irreducible to one another while still remaining partially related. Specifically, I distinguish the epistemological justification for believing a proposition from the proposition’s meaning and truth-value.
Märksõnad
filosoofia, philosophy, keelefilosoofia, philosophy of language, religioonifilosoofia, philosophy of religion, tähendusteooria, epistemoloogia, epistemology, müsteeriumid, mysteries