Vaba aja veetmine õues ja sotsiaalmeedias, koduümbruse olukord ja eluga rahulolu põhikooliõpilaste vaates

Abstract

Bakalaureusetöö eesmärk oli välja selgitada laste vaba aja veetmise viiside ning tajutud kodukoha tingimuste seosed laste eluga rahuloluga. Analüüsis kasutasin 2025. aasta ISCWeBi küsitlusuuringu andmestikku, mis hõlmas 2202 neljanda ja kuuenda klassi õpilast. Peamiste analüüsimeetoditena rakendasin Kruskal-Wallise testi ja multinomiaalset logistilist regressiooni. Uurimuse käigus selgus, et enam kui kolmandik lastest (38%) kasutas sotsiaalmeediat peaaegu iga päev, kuid veetis õues aega vaid mõnel korral nädalas või harvem. Peaaegu sama suur (37%) oli nende laste osakaal, kes veetsid peaaegu iga päev aega nii õues kui ka sotsiaalmeedias. Vanuse kasvades suurenes märgatavalt nende laste osakaal, kellel sotsiaalmeedia kasutus on sage, kuid õues vaba aja veetmine harv. Tüdrukud kuulusid poistest sagedamini kõrge sotsiaalmeedia ja madala õues viibimise sagedusega rühma, samas kui poisid olid rohkem esindatud mõlemas keskkonnas harva aktiivsete laste seas. Laste ajakasutus on seotud oluliselt nende hinnanguga kodukoha tingimustele. Kõrge tajutud turvalisus, head vaba aja veetmise võimalused ning kõrge rahulolu koduse looduskeskkonnaga olid seotud laste suurema üldise aktiivsusega, sealhulgas sagedasema õues viibimisega. Samas jäi märkimisväärne osa lastest ka väga heade keskkonnatingimuste korral kõrge sotsiaalmeedia ja madala õues viibimisega rühma. See näitab, et head keskkonnatingimused üksi ei too kaasa väiksemat ekraaniaega ning lapsed veedavad sotsiaalmeedias palju aega ka siis, kui õues on turvaline ja on olemas võimalused aja veetmiseks. Kõige järjepidevamaks subjektiivset heaolu selgitavaks teguriks kujunes rahulolu koduse looduskeskkonnaga, millele järgnes tajutud turvalisus koduümbruses. Ajakasutuse roll laste heaolu kujunemisel jäi tagasihoidlikumaks, välja arvatud nende laste puhul, kes ühendasid sagedase õuesoleku ja sagedase sotsiaalmeedia kasutamise. Seega ei ole laste subjektiivse heaolu seisukohalt määrav mitte see, kui palju aega laps konkreetses keskkonnas veedab, vaid eelkõige see, kuidas ta oma elukeskkonda tajub ja millise hinnangu ta sellele annab. Töö põhjal toon välja kolm järeldust. Esiteks on looduskeskkond Eesti laste jaoks oluline heaoluressurss, kuid selle positiivne seos eluga rahuloluga ei tulene üksnes looduse kättesaadavusest, vaid eelkõige sellest, kui meeldivaks ja rahuldavaks lapsed oma kodukoha loodust hindavad. Teiseks ei ole sotsiaalmeedia kasutuse seos laste heaoluga üheselt negatiivne, vaid sõltub sellest, kas see vähendab õues viibimise aega või eksisteerib sellega koos. Kolmandaks juhivad tulemused tähelepanu sellele, et laste heaolu toetavad meetmed peaksid senisest enam arvestama füüsilise elukeskkonna tajutud turvalisuse ja looduskeskkonna kvaliteediga, mitte keskenduma ainult sotsiaalmeedia kasutamise piiramisele.