10.–11. klassi õpilaste tajutud õpetamisstiilide seosed motivatsiooni ja vaba aja kehalise aktiivsusega

Abstract

Eesmärk: Käesoleva magistritöö eesmärgiks oli analüüsida kehalise kasvatuse kontekstis õpilaste tajutud õpetamisstiilide seoseid psühholoogiliste põhivajaduste, motivatsiooni ja vaba aja kehalise aktiivsusega. Lisaks uurida, kas ja kuidas kandub motivatsioon üle vaba aja konteksti ja on seotud kehalise aktiivsusega. Metoodika: Uuringus osales kokku 124 gümnaasiumiõpilast (40 poissi ja 84 tüdrukut). Õpilaste keskmine vanus oli 16,38 aastat (SD=0,64). Andmed koguti internetipõhise küsimustiku abil REDCap keskkonnas. Küsimustiku veebilingi edastasid õpilastele liikumisõpetajad kooli õppeinfosüsteemi kaudu ning õpilased täitsid küsimustikku iseseisvalt neile sobival ajal ja kohas. Küsimustik sisaldas Likert-tüüpi hinnanguskaalal väiteid õpetamisstiilide, psühholoogiliste põhivajaduste, motivatsiooni, planeeritud käitumise teooria komponentide ja kehalise aktiivsuse kohta. Magistritöö tugines hüpoteetilisele struktuurimudelile, mille alusel püstitati uurimisülesanded ja viidi läbi andmete analüüs. Tulemused: Pearsoni korrelatsioonianalüüsi tulemused näitasid, et toetavad õpetamisstiilid olid positiivselt seotud õpilaste psühholoogiliste põhivajaduste rahuldatuse ja autonoomse motivatsiooniga, mittetoetavad õpetamisstiilid olid aga seotud vajaduste frustratsiooniga. Struktuurimudeli analüüs näitas, et juhendav õpetamisstiil oli positiivselt seotud põhivajaduste rahuldatusega ning ootav õpetamisstiil põhivajaduste frustratsiooniga. Autonoomne motivatsioon kehalises kasvatuses kandus edasi vaba aja konteksti ning oli seotud positiivsemate hoiakute, suurema tajutud käitumusliku kontrolli, tugevama kavatsuse ja kõrgema kehalise aktiivsusega. Kokkuvõte: Tulemused kinnitasid, et kehalise kasvatuse õpetaja õpetamisstiil mängib olulist rolli õpilaste psühholoogiliste põhivajaduste, motivatsiooni ja vaba aja kehalise aktiivsuse kujunemisel. Toetavad õpetamisstiilid soodustasid autonoomse motivatsiooni kujunemist ning selle ülekandumist vaba aja konteksti, mis omakorda oli seotud suurema kehalise aktiivsusega. Mittetoetavad ja passiivsed õpetamisstiilid olid seotud vajaduste frustratsiooni ja kontrollitud motivatsiooniga. Tulemused toetavad enesemääratluse teooriat ja transkontekstuaalset mudelit ning rõhutavad õpetaja toetava käitumise tähtsust õpilaste liikumisharjumuste kujundamisel.