Eesti ajakirjanike kogemused Ukraina sõja kajastamisel: mida ja kuidas nendest õppida?

Abstract

Magistritöö eesmärk oli analüüsida, mida saab õppida Ukraina sõda kajastanud Eesti ajakirjanike kogemustest ning kuidas neid õppetunde saaks rakendada ajakirjandusõppes. Uurimistöö andis vastuse järgmistele küsimustele: kuidas valmistuvad Eesti ajakirjanikud sõjatsooni minekuks; kuidas lahendavad ajakirjanikud sõja kajastamisel ette tulnud tavatuid olukordi ning millisena tunnetavad ajakirjanikud enda ja kaasmaalastest sõjareporterite ettevalmistust ja toimetuse tuge ning millest tunnevad puudust? Eesmärgi saavutamiseks tegin üheksa poolstruktureeritud intervjuud Ukraina sõda kajastanud Eesti ajakirjanikega. Analüüsisin intervjuudest saadud materjali kvalitatiivse sisuanalüüsi abil. Leidsin, et Eesti ajakirjanikud on paindlikud ning oskavad teha oma tööd väga erinevates tingimustes. Toimetuste tugimehhanismid, kuigi Ukraina sõja algusest tugevalt arenenud, jäävad kõvasti alla lääne kolleegide omadele. Puuduvad juhised eetiliselt keeruliste olukordade lahendamiseks. Suur osa tööks vajalikke oskusi on omandatud Bandura (1977) sotsiaalse õppimise teooria järgi ning ajakirjanikud õpivad kogukonnana. Diskussioonis pakkusin konkreetseid soovitusi Signe Ivaski arendatavale Ajakirjanikud ja vastupidavus kursusele ning ka toimetustele, kes saavad nende soovituste ning tervikuna minu järelduste põhjal muuta oma tugistrateegiaid paremaks, kuna läbi investeeringute inimkapitalisse saavutavad nad teiste üle konkurentsieelise. Minu magistritöö tulemused on olulised, sest enne pole keegi Eesti sõjareporterite kogemusi uurinud. Geopoliitiline olukord Euroopas annab nendele kogemustele kriitilise tähtsuse: ka Eesti kaitseministeeriumi (2023) avalik ohuhinnang rõhutab Venemaa sõjalist ohtu. Kui Venemaa ründab Eestit, siis töös kirjeldatud oskusi ja teadmisi läheb vaja mitte ainult Ukrainas käivatele reporteritele, vaid ka kõikidele Eesti ajakirjanikele. Osofsky jt (2015) kirjeldavad, kuidas ajakirjanikud tegutsevad tihti nagu kiirreageerijad: politseinikud, päästjad ja kiirabi. Ometigi on ajakirjandusõppes märkimisväärselt vähem käsitletud kriisi ja sõjaga seotud teemasid ning puuduvad sellega seotud õpiväljundid. Usun, et minu magistritöö tulemused annavad esimest teaduspõhist sisendit, miks seda on vaja muuta ja kuidas seda teha. Kriisis ja sõjas kasvab vajadus kvaliteetse info järele ning selleks on vaja elusaid, terveid ja kompetentseid ajakirjanikke.