Eesti ajakirjanike kogemused Ukraina sõja kajastamisel: mida ja kuidas nendest õppida?
Date
2024
Authors
Journal Title
Journal ISSN
Volume Title
Publisher
Tartu Ülikool
Abstract
Magistritöö eesmärk oli analüüsida, mida saab õppida Ukraina sõda kajastanud Eesti
ajakirjanike kogemustest ning kuidas neid õppetunde saaks rakendada ajakirjandusõppes.
Uurimistöö andis vastuse järgmistele küsimustele: kuidas valmistuvad Eesti ajakirjanikud
sõjatsooni minekuks; kuidas lahendavad ajakirjanikud sõja kajastamisel ette tulnud tavatuid
olukordi ning millisena tunnetavad ajakirjanikud enda ja kaasmaalastest sõjareporterite
ettevalmistust ja toimetuse tuge ning millest tunnevad puudust?
Eesmärgi saavutamiseks tegin üheksa poolstruktureeritud intervjuud Ukraina sõda kajastanud
Eesti ajakirjanikega. Analüüsisin intervjuudest saadud materjali kvalitatiivse sisuanalüüsi
abil. Leidsin, et Eesti ajakirjanikud on paindlikud ning oskavad teha oma tööd väga
erinevates tingimustes. Toimetuste tugimehhanismid, kuigi Ukraina sõja algusest tugevalt
arenenud, jäävad kõvasti alla lääne kolleegide omadele. Puuduvad juhised eetiliselt keeruliste
olukordade lahendamiseks. Suur osa tööks vajalikke oskusi on omandatud Bandura (1977)
sotsiaalse õppimise teooria järgi ning ajakirjanikud õpivad kogukonnana.
Diskussioonis pakkusin konkreetseid soovitusi Signe Ivaski arendatavale Ajakirjanikud ja
vastupidavus kursusele ning ka toimetustele, kes saavad nende soovituste ning tervikuna
minu järelduste põhjal muuta oma tugistrateegiaid paremaks, kuna läbi investeeringute
inimkapitalisse saavutavad nad teiste üle konkurentsieelise.
Minu magistritöö tulemused on olulised, sest enne pole keegi Eesti sõjareporterite kogemusi
uurinud. Geopoliitiline olukord Euroopas annab nendele kogemustele kriitilise tähtsuse: ka
Eesti kaitseministeeriumi (2023) avalik ohuhinnang rõhutab Venemaa sõjalist ohtu. Kui
Venemaa ründab Eestit, siis töös kirjeldatud oskusi ja teadmisi läheb vaja mitte ainult
Ukrainas käivatele reporteritele, vaid ka kõikidele Eesti ajakirjanikele. Osofsky jt (2015)
kirjeldavad, kuidas ajakirjanikud tegutsevad tihti nagu kiirreageerijad: politseinikud, päästjad
ja kiirabi. Ometigi on ajakirjandusõppes märkimisväärselt vähem käsitletud kriisi ja sõjaga
seotud teemasid ning puuduvad sellega seotud õpiväljundid. Usun, et minu magistritöö
tulemused annavad esimest teaduspõhist sisendit, miks seda on vaja muuta ja kuidas seda
teha. Kriisis ja sõjas kasvab vajadus kvaliteetse info järele ning selleks on vaja elusaid,
terveid ja kompetentseid ajakirjanikke.