Perevägivalla ohvrite kogemused abi otsimisel Eestis

Abstract

Perevägivalla ohvri jaoks on vägivaldse suhte vastu võitlemine pikk ja vaevaline protsess. Abi otsimise valikud olenevad vägivallaliigist, ohvri mõtetest ja tunnetest ning kättesaadavatest võimalustest. Abi saadakse nii praktikutelt kui ka mitteformaalsetelt abistajatelt. Käesolevas uurimuses saadud tulemused põhinesid neljal naisohvritega tehtud intervjuul ja seetõttu pole tulemused üldistatavad kõigile Eesti perevägivallaohvritele. Intervjuude põhjal saadud tulemused olid sarnased teiste autorite poolt varasemates uurimustes saadud tulemustega. Uurimuses tuli välja nelja liiki abi, mida ohvrid said: nõu, psühholoogiline abi, turvalisus ja majanduslik abi. Nõu kaasnes kellelegi rääkimisega ja oli sageli esimeseks sammuks abi saamise protsessis. Psühholoogilist abi saavad perevägivalla ohvrid kõige sagedamini ja majanduslikku abi on kõige keerulisem saada. Turvalisuse puhul tundsid ohvrid tihti, et nad ei saanud õigussüsteemilt piisavalt kaitset. Järelikult tuleks senisest enam tähelepanu pöörata füüsilise ja majandusliku turvatunde tagamisele. Abi otsimist takistavad tegurid jagunesid uurimuse põhjal kaheks: peresisesed ja perevälised. Peresisesed takistused olid seotud vägivallatseja käitumisega ja vägivaldse suhte mõjuga. Neid iseloomustas ohvri hirm, mis takistas abi otsimist. Ohvrite hirmu ja teiste tunnetega tuleks arvestada abi saamise võimalusi kavandades. Pereväliseid takistavaid tegureid iseloomustas ohvreid süüdistav suhtumine ja liigse vastutuse panemine ohvrile. Pereväliste takistavate tegurite vähendamise võtmeteguriks on teadlikkuse tõstmine perevägivallast. Praktikud peaksid saama spetsiaalseid koolitusi perevägivalla teemal. Samuti võiks perevägivallast rääkida üldhariduskoolides kõigile. Niimoodi suudavad inimesed paremini vägivaldseid suhteid vältida ja aidata perevägivalla ohvreid. Ohvrid leidsid, et abi saamise võimaluste kohta on liiga vähe infot. Info vähesus võib olla põhjuseks, miks abi otsimine tundub ohvrite jaoks liiga keeruline. Järelikult tuleks rohkem panustada abi saamist puudutava info kättesaadavaks tegemisse. Samuti on oluline jälgida, et info oleks ohvritele kergesti mõistetav ja kõigilt praktikutelt saadav info oleks sama. Lõpetuseks võib öelda, et ohvrite kogemused annavad väga palju infot selle kohta, milline on abi otsimise protsess. Eesti ohvrite põhjal saadud tulemused olid sarnased välismaa autorite poolt saadud tulemustega. Seega mõjutab abi otsimist tugevalt just perevägivalla olemus. Käesolevas töös analüüsisin perevägivalla abi otsimise kogemusi naisohvritega tehtud intervjuude põhjal. Edaspidi võiks uurida ka mees- ja lapsohvrite kogemusi.