Teadmusjagamine Eesti Lennuakadeemia õppejõudude seas: hoiakud ja praktikad

Abstract

Teadmised kui strateegiline ressurss on kõrgharidusasutustele (Annansingh jt, 2018: 1002) oluline meetod tõsta õppekvaliteeti (Lane jt, 2022: 6–10), arendada õppejõudude professionaalseid teadmisi (Chedid jt, 2022) ning ellu viia strateegilisi eesmärke (Andreeva ja Kianto, 2012: 618-619), toetades seeläbi kõrgkooli jätkusuutlikkust ja konkurentsieelist. Minu lõputöö eesmärk on välja selgitada, kuidas Eesti Lennuakadeemia õppejõud kirjeldavad professionaalsete teadmiste ja kogemuste kollegiaalset jagamist ning millist rolli näevad nad organisatsioonil selles protsessis. Eesmärgi saavutamiseks sõnastasin kolm uurimisküsimust: 1. Kuidas kirjeldavad õppejõud professionaalse teadmuse kollegiaalse jagamise olemust? 2. Milliseid võimalusi pakub Eesti Lennuakadeemia õppejõudude hinnangul praegu teadmiste jagamise toetamiseks? 3. Milliste täiendavate tegevustega saab Eesti Lennuakadeemia toetada õppejõudude vahelist teadmiste ja kogemuste jagamist? Uurimisküsimustele vastuse saamiseks viisin läbi poolstruktureeritud intervjuud (N=7) ELA õppetööd läbiviivate töötajate seas. Andmeid analüüsisin kvalitatiivse sisuanalüüsi meetodil. Uuringu tulemused näitavad, et õppejõud peavad teadmiste ja kogemuste jagamist oluliseks nii individuaalse arengu kui organisatsiooni jätkusuutlikkuse seisukohalt. Teadmusvahetust nähakse võimalusena rikastada õpetamispraktikaid, säilitada organisatsiooni teadmusvara, edendada interdistsiplinaarset koostööd, õppeainete sidusust ning sisu dubleerimise vähendamist. Samas esineb ka mitmeid väljakutseid. Intervjueeritavad tõid välja ajapuuduse, füüsiline hajutatus erinevate õppehoonete vahel ning individuaalsed tegurid, nagu isiklik ebakindlus ja usaldus. Need tulemused osutavad, et teadmusvahetuse toetamine nõuab strateegilist lähenemist. Vestlustest ilmens, et ELA pakub juba mitmeid toetavaid võimalusi teadmiste jagamiseks, sealhulgas erinevaid formaalseid ja mitteformaalseid tegevusi, toetavat füüsilist keskkonda ning kultuurilist raamistikku. Õppejõud hindavad olemasolevaid võimalusi üldjoontes positiivselt, kuid näevad ka arenguruumi kokkupuutepunktide teadlikumas kujundamises ja kogemuste sügavamal tasemel jagamises. Teadmiste ja kogemuste jagamine ei ole pelgalt individuaalset arengut toetav tegevus, vaid laiemalt organisatsiooni toimimise ja järjepidevuse alustala. Selline sihipärane toetamine aitab kujundada kvaliteetse õppega ja õppijakeskset, koostööd hindavat ning konkurentsivõimelist kõrgharidusasutust.