Naiste ajateenistusest väljalangemise riskitegurid ning teenistusmotiivide ja rahulolu seos tegevteenistuses jätkamise kavatsusega

Abstract

Riigikaitse on ajalooliselt olnud meestekeskne institutsioon, kuid julgeolekuolukorra muutumine, tööjõuvajadus ning soolise võrdõiguslikkuse edendamine on toonud kaasa naiste suurema kaasamise teenistusse. Eestis on naiste osalus ajateenistuses vabatahtlik ning kuigi ajateenistusse astub üha enam naisi ja neil on esimese 90 päeva jooksul võimalik teenistusest vabatahtlikult loobuda, katkestab teenistuse siiski ligikaudu iga kolmas naisajateenija. Käesoleva magistritöö eesmärk oli välja selgitada naiste ajateenistusest vabatahtlikult väljalangemise tegurid ning hinnata ajateenistusse tulemise motiivide ja teenistuskogemuse seost tegevteenistuses jätkamise kavatsusega. Analüüsis kasutati Kaitseväe inimressursi kompleksuuringu andmeid aastatest 2020-2024, mis hõlmas naisajateenijaid, kes astusid teenistusse sel perioodil. Andmete analüüsimisel kasutati kirjeldavat statistikat, mitteparameetrilisi teste ning regressioonanalüüsi. Tulemustes selgus, et ajateenistusse tulemise motiivid ei erista vabatahtlikke loobujaid esimese 90 päeva jooksul, kuid olulisemat rolli võib mängida haridustase - keskharidusega naisajateenijatel oli väiksem tõenäosus teenistusest loobuda. Samas prognoosis ajateenistuse alguses mõõdetud kohusetunde ja karjääri mõõdik, mis hõlmas eelkõige kohusetunnet kaasajateenijate ees, aga ka kohusetunnet riigi ja rahva ees ning karjäärisuunitlust riigikaitse valdkonnas, tegevteenistuses jätkamise kavatsust järjepidevalt nii teenistuse alguses kui lõpus, sõltumata sotsiaaldemograafilisest taustast. Teenistuskogemuse teguritest seostus jätkamiskavatsusega järjepidevalt ainult Kaitseväe identiteet ehk organisatsiooniga samastumise ja kuuluvuse tunne. Lisaks ilmnes, et alguses väljendatud jätkamiskavatsus oli seotud ka teenistuse lõpus mõõdetud kavatsusega, mis viitab sellele, et osa ajateenijaid tuleb teenistusse juba väljakujunenud hoiakuga. Kokkuvõttes viitavad tulemused sellele, et katkestamise ennetamisel on olulisem pöörata tähelepanu teenistusaegsele kogemusele ja ajateenija taustale kui algsetele motiividele. Jätkamiskavatsust kujundab eelkõige organisatsiooniga samastumise tunne, mistõttu võiks teenistuskeskkond teadlikult toetada kuuluvustunde kujunemist naisajateenijate seas. Tulemuste tõlgendamisel tuleb arvestada, et tegemist on vabatahtliku osalusega andmestikuga, mistõttu ei ole tulemused üldistatavad kõikidele naisajateenijatele ning mõned seosed jäid väikeste valimimahtude tõttu ebakindlamaks. Edasistes uuringutes oleks väärtuslik selgitada kvalitatiivsete meetoditega, millised konkreetsed teenistusaegsed kogemused kujundavad Kaitseväega seotud organisatsioonilist identiteeti ning millised tegurid on seotud vabatahtliku loobumisega.