Füsioloogiliste tervisenäitajate, tööstressi ja subjektiivse heaolu vahelised seosed Eesti töötajate valimis

Abstract

Käesoleva töö eesmärk oli uurida tööstressi, subjektiivse heaolu ja füsioloogiliste tervisenäitajate vahelisi seoseid Eesti töötajate seas. Uurimuses kasutati HeBA Clinic OÜ töötervishoiu andmeid, mis hõlmasid tööstressi küsimustikku (Aaviksoo, 2025), WHO-5 heaoluindeksit (WHO, 1998), EEK-2 emotsionaalse enesetunde küsimustikku (Aluoja jt, 1999) ning füsioloogilisi tervisenäitajaid. Esimese uurimisküsimuse analüüsidesse kaasati 277 ning teise uurimisküsimuse analüüsidesse 275 töötajat. Andmete analüüsimiseks kasutati Spearmani korrelatsioonanalüüsi, hulgiregressioonanalüüsi ning peakomponentide analüüsi (PCA).

Tulemused näitasid, et madalam tajutud tööstress oli seotud kõrgema subjektiivse heaolu ning madalamate psühholoogilise distressi näitajatega. Kõige tugevamad seosed ilmnesid depressiivsuse, ärevuse ja asteenia sümptomitega. Peakomponentide analüüsi tulemusel eristusid üldise distressi ja sotsiaalärevuse komponendid, millest üldise distressi komponent oli kõige järjepidevamalt seotud füsioloogiliste tervisenäitajatega. Füsioloogiliste tervisenäitajate analüüsides ilmnesid siiski üldiselt nõrgad seosed ning enamike regressioonimudelite seletusvõime jäi madalaks. Statistiliselt olulised seosed ilmnesid peamiselt üldise distressi komponendi ning vererõhu ja LDL-kolesterooli näitajate vahel. Tööstressi küsimustiku otsesed seosed füsioloogiliste tervisenäitajatega jäid valdavalt nõrgaks ning WHO-5 heaoluskoor ei olnud enamikes mudelites statistiliselt oluline ennustaja.

Tulemused viitavad sellele, et tööstress on tugevamalt seotud subjektiivse heaolu ja psühholoogilise distressiga kui objektiivsete füsioloogiliste tervisenäitajatega. Samuti võivad füsioloogiliste näitajate kujunemist mõjutada mitmed täiendavad tervise-, elustiili- ja keskkonnategurid, mida käesolevasse uuringusse ei kaasatud.