Eesti kaitseväe harjutusväljade arendamise ja laiendamise poliitiline otsustusprotsess Soodla ja Nursipalu näitel

Abstract

Käesolevas töös vaadeldakse poliitilist otsustusprotsessi Eesti sõjaväepolügoonide arendamise ja laiendamise vaatepunktist, keskendudes Soodla ja Nursipalu harjutusvälja juhtumite analüüsile. Analüüs süveneb nende projektidega seotud poliitikakujundamise etappidesse ja avalikkuse kaasamise aspektidesse, tuues välja nihked otsuste tegemise kiiruses ja kodanike kaasamises. Kõrgendatud julgeoleku olukorrast tingitult, eriti pärast Ukraina sõja algust on viidud sisse seadusandlikud muudatused, mis võimaldavad sõjalise taristu kiirendatud arendamist või laiendamist. Kui varasemalt oli olulise ruumilise mõjuga riigikaitselise ehitise välja arendamiseks või laiendamiseks, mille asukoha valiku või toimimise vastu on suur riiklik huvi, kõige sobilikum teha seda läbi riigi eriplaneeringu, siis peale relvaseaduse täiendamist 2023 aastal saab olulise ruumilise mõjuga riigikaitselist ehitist välja arendada ja laiendada kiirendatud korras haldusmenetluse seaduse järgi avatud menetluses. Uuringus leitakse, et kuigi planeerimismenetlus tagab põhjaliku avalikkuse kaasamise, ei suuda kiirendatud menetlus, nagu sellega on tegu Nursipalu puhul avalikkuse kaasamist tagada. See on aga tekitanud küsimusi avaliku arutelu piisavuse ja otsuste tegemise kvaliteedi kohta. Uuringus rõhutatakse üliolulist tasakaalu riikliku julgeoleku nõudmiste ja kaasava valitsemise vahel, rõhutades vajadust läbipaistvate ja läbimõeldud protsesside järele, et lahendada tõhusalt keerulisi riigikaitsega seotud probleeme.