Soo, vanuse ja rahvusega seotud erinevused teismeliste autobiograafilistes mälestustes koroonaajast

Abstract

Magistritöö eesmärk oli uurida, kuidas eesti ja vene rahvusest teismelised kirjeldavad autobiograafilistes mälestustes COVID-19 pandeemiaga seotud kogemusi ning kuidas sotsiokultuuriline taust, sugu ja vanus seostuvad meenutuste pikkuse, emotsionaalse tonaalsuse, temaatilise fookuse ja reflektiivsuse tasemega. Uuring tugineb autobiograafilise mälu sotsiokultuurilisele käsitlusele, mille järgi kujunevad meenutused kultuuriliste, arenguliste ja sotsiaalsete tegurite koosmõjus. Uuringus osales 120 teismelist vanuses 10–16 aastat kahest Ida-Virumaa koolist. Intervjuuandmed segmenteeriti ja kodeeriti kvalitatiivse sisuanalüüsi põhimõtetel ning kodeeringute põhjal moodustati osalejatasandi kvantitatiivsed koondnäitajad. Analüüsis vaadeldi meenutuste pikkust, emotsioonisõnade osakaalu, segmentide valentsi, temaatilisi fookusi ning reflektiivsuse tasemeid. Tulemused näitasid, et rahvus ja sugu ei olnud käesolevas valimis statistiliselt olulisel määral seotud hüpoteesides käsitletud meenutuste pikkuse, emotsionaalse väljenduse ega temaatilise fookuse näitajatega. Seevastu vanus oli positiivselt seotud nii meenutuste pikkuse kui ka kõrgema reflektiivsuse tasemega. Lisaks näitas regressioonanalüüs, et meenutuste pikkus oli seotud kõrgema reflektiivsuse taseme osakaaluga ka vanust ja sugu arvesse võttes. Uurimus aitab mõista, kuidas kriisikogemused integreeruvad teismeeas autobiograafilisse mällu ja identiteedi kujunemisse. Tulemused osutavad, et ühise ühiskondliku kriisi kontekstis võivad arengulised tegurid autobiograafilistes meenutustes avalduda selgemalt kui rahvuslik või sooline kuuluvus.