Eestis kehtestatud parteide rahastamismudel ja selle roll parteimaastiku kartellistumisel

Abstract

Käesolev lõputöö uurib Eesti erakondade rahastamismudelit ja selle mõju parteimaastiku kartellistumisele. Töö keskne küsimus on - kui tugevalt on soosinud Eesti erakondade rahastamisemudel ja sellest kujunenud praktika Eesti parteimaastiku kartellistumist? Töö tugineb Katz & Mairi (1995) kartelliparteide teooriale ning analüüsib peaasjalikult Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni (ERJK) andmeid. Tööst selgub, et riigitoetus moodustab keskmiselt 2/3 erakondade tulubaasist, vähendades parteide rahalist sõltuvust liikmetest ja valijate toetusest. Samuti soosib riigitoetuse jagamise süsteem ebavõrdsust nii parlamendi erakondade vahel kui ka parlamendiväliste parteide vahel. Keskmiselt 15% erakondade liikmetest maksab liikmemaksu ning liikmemaks jääb üldjuhul erakonna kogutulubaasist alla 5%. Enamuse kogu annetustest teevad erakonna enda liikmed, kuid kogu liikmeskonnast annetavad väga vähesed ~10%. Kandepinna mõttes oluliselt annetused liikmemakse ei asenda, küll aga rahaliste suuruse mõttes, kuid kartellistumise vältimiseks on olulisem just laiem kandepind. Tulemused näitavad, et lisaks riiklikule rahastusele võivad ka suurannetajad soodustada kartellistumist, pakkudes kindlatele erakondadele pikaajalist rahalist toetust. Liikmemaksu laekumisel on tugev seos erakonna käekäigu ehk reitinguga. Annetuste puhul nii otsest korrelatsiooni siiski märgata pole, sest sel puhul tekib seos riigikoguvalimis aastatega. Eelpool kirjeldatud asjaolud ehk kokkuvõtlikult vähene suutlikus ja tahe kompenseerida riigitoetust teiste tululiikidega võib viidata kartellistumisele. Töö järeldab, et praegune rahastusmudel võib takistada uute erakondade esile tõusu, kuna domineerivad parteid kindlustavad oma positsiooni riikliku toe kaudu. Siiski on erandeid, kuid heldemale riigitoetusele pääsedes, muutuvad nad samuti osaks kartellist.