Sirvi Autor "Vits, Kristel, juhendaja" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 14 14

Application of the European Union's human security approach to the European Union Monitoring Mission to Georgia
(Tartu Ülikool, 2016) Apriashvili, Mariam; Linsenmaier, Thomas, juhendaja; Vits, Kristel, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Johan Skytte poliitikauuringute instituut
This Master’s thesis explores the way in which human security agenda has found its way into the security practices of an emerging security actor, the European Union (EU). In this context, while the work introduces the human security concept in the realm of the EU, in particular in the framework of Common Security and Defence Policy (CSDP), the European Union Monitoring Mission in Georgia (EUMM Georgia) is being examined as a case where human security is put in practice. Thesis puts forward a set of three interrelated questions: Firstly, whether human security approach was followed by the EU in EUMM Georgia and secondly, how it was implemented. For this purpose, the six principles of human security, defined by Madrid Report of 2007 will be scrutinized and will be used as an indicator to measure practical implementation of the EU human security approach on the ground, in case of EUMM Georgia. And thirdly, it goes on to explore what was the rationale for the EU to opt for this approach. In order to account for this latter, the thesis applies both Constructivist and Rationalist theories along the human security concept in the framework of the EU’s CSDP, and argues that it is the combination of rationalist calculation and considerations of appropriateness that leads the EU to adopt a human security approach in CSDP, in this case in EUMM Georgia.
Decoding Turkish foreign policy in Abkhazia (2008-2022). A theory-testing process tracing approach to understanding Turkish actions in Georgia’s contested break-away region
(Tartu Ülikool, 2023) Runkel, William Porter; Vits, Kristel, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Johan Skytte poliitikauuringute instituut
Over the past three decades, the foreign policy of Türkiye towards its near-abroad regions, consisting of the Caucuses, Black Sea, Middle East, Africa, and the Mediterranean, has taken on remarkably assertive characteristics. The interventionist turn has resulted in engagements and disputes with numerous neighbouring states, enmeshing Türkiye in conflicts with Libya (Harchaoui, 2020), Greece (Republic of Türkiye, Ministry of Foreign Affairs, n.d.c), Nagorno-Karabakh (Yildiz, 2021), and Syria (Al-hilu, 2021) to name a few. While these conflagrations have absorbed a majority of scholarly attention in recent decades, Türkiye’s increasing levels of engagement with the de facto state of Abkhazia has gone understudied and relatively misunderstood by regional scholars and experts alike. This has resulted in a gap in the scholarly record on why Türkiye behaves the way it does towards Abkhazia. The goal of this paper is to bridge the gap in scholarly knowledge on Türkiye’s engagement with Abkhazia. By applying a wide-angle hybrid theoretical lens, incorporating the Multiple Hierarchy Model of Power Transition Theory & the Two Goods Theory of Foreign Affairs, I examine key events transpiring between Türkiye and Abkhazia from 2008-2022. I apply Theory-Testing Process Tracing, alongside rigorous document analysis in an attempt to better parse out the motivations and rationales surrounding Türkiye’s foreign policy towards this disputed region. The resulting causal mechanisms, tailor-made to map out each of the four events examined in this paper, reveal a partial explanatory match of my chosen theoretical lens and the behaviours exhibited by Türkiye in its dealings with Abkhazia. This forms a solid foundation from which to argue that Türkiye’s engagement with Abkhazia is driven largely by entrepreneurial and self-interested policies of extraction and influence-growing in Abkhazia.
Demokraatia edendamine Ukrainas ja Gruusias: Euroopa Liidu välispoliitilise mõjutamise viisid ja piirid
(Tartu Ülikool, 2024) Kuusik, Alo Ingmar; Talving, Liisa, juhendaja; Vits, Kristel, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Johan Skytte poliitikauuringute instituut
Euroopa Liit (EL) on tänaseks sihipärase demokraatiaedendamisega (democracy promotion) tegelenud ligikaudu 30 aastat. 2004. aasta laienemine, mil Euroopa Liiduga liitus kümme riiki, sealhulgas ka Eesti, on selle edukuse üheks ilmekamaks näiteks. See valdkond on tekitanud ühelt poolt palju vaimustust Euroopa ringides, kirjeldamaks aina nüansirikkamat protsessi, mille alusel laiendada demokraatlike riikide pere. Teisalt on see kiiresti muutumas Euroopa ja tema naabrite peamiseks konfliktiallikaks, kuna demokratiseerumine ja sellega kaasnev lõimumine ühes suunas on praktikas kujunenud poliitiliselt välistavaks teises suunas. Liitudes Euroopa Liidu ja tema majandusliku süsteemiga, kaasneb suuresti Venemaa suunaliste sidemete, sealhulgas majandussidemete vähenemine. 2014. aasta Ukraina kriis oli murdeline hetk, kus need kaks vaadet põrkusid kõige silmnähtavamalt ning mille tagajärg on tänapäevase Euroopa kõige suurem relvastatud konflikt. Kuid kas Euroopa demokraatiat edendav tegevus on tõepoolest niivõrd deterministllik, et ainus viis selle peatamiseks on ennetavalt Euroopa Liidu võimalikku mõju piirata ning vajadusel suisa sõjaliselt sekkuda? Venemaa paistab sellest hirmust lähtuvalt käituvat, piirates ühelt poolt sisepoliitiliselt värvirevolutsioonidest alates eskaleeruvalt välise rahastuse võimaldamist ning kodanike ja vabaühenduste sõna- ning tegevusvabadusi (Heritage 2014) ning teisalt, näidates valmisolekut oma lähivälismaal jõumeetmeid kasutada, kui naaberriigid hakkavad nende hinnangul liigselt ELile lähenema. Samas on Euroopa akadeemilised ringkonnad üha skeptilisemaks muutumas reaalse mõju osas, mida Euroopa riigid ja iseäranis Euroopa Liit saab oma naabruskonnas avaldada. Seetõttu on selle uurimistöö eesmärgiks selgitada, milline on ELi demokraatiaedendamise praktika EL naabruskonnas ning selle mõju. Kas erinevused demokraatia arengus sihtriikides tulenevad Euroopa Liidu demokraatiaedendamise praktikatest? Uurimistöös on kasutatud kvalitatiivsel analüüsil ning MSSD meetodil põhinevat uurimisstrateegiat, mille raames analüüsitakse Ukraina ja Gruusia demokraatlikku arengut, võttes aluseks Euroopa Liidu välispoliitilise tegevuse. Demokraatiaedendamise analüüsiks toetun Levitsky ja Way (2006) teoreetilisele raamistikule, millest tuleneb kaks mudelit: mõjujõud (leverage) ja sidemed (linkage). Nende mudelite alusel raamistan EL tegevust ning analüüsin demokraatia edendamise praktikat. Uurimistöö empiirilisest analüüsist ilmneb, et ELi-poolne demokraatiaedendamine ei ole nii deterministlik protsess, kui võiks esialgu oodata. Levitsky ja Way raamistikust tulenev tingimuslikkusel põhinev mõjujõu mudel on juhtumriikide näitel olnud osaliselt edukas. Sidemete mudeli mõju on nõrgem ning töötab pigem kui kirjeldav või seletav mudel. Üldiselt tuleb tunnistada ELi piiratud mõju demokraatia edendamisele. Uurimistöö peamine leid on, et Euroopa Liit saab soodsate eeltingimuste raames demokratiseerumist edendada, kuid ei suuda seda esile kutsuda.
Discourse-historical analysis of Russian officials’ statements justifying the 2008 August War and 2022 Russo-Ukrainian War in the context of information warfare
(Tartu Ülikool, 2022) Živković, Petar; Darchiashvili, David, juhendaja; Vits, Kristel, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Johan Skytte poliitikauuringute instituut
EU as normative power: case study of Transnistria
(Tartu Ülikool, 2018) Pavalache, Aliona; Vits, Kristel, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Johan Skytte poliitikauuringute instituut
The EU applies normative power to influence countries towards democratization process. The EU creates incentives and provides standards and norms for other countries and enhances commitment from the partner country. The tools that the EU uses are the political dialogue, the support of democracy and creation of incentives for democratic change. The aim of the thesis was to identify if and how does normative power Europe influence on the developments in Transnistria. The author first presented the framework for analysis, being the normative power Europe diffusion mechanisms, applied through the prism of the ENP and EaP. As a conclusion, procedural, transference diffusion and some elements of the cultural filter are present in the case of Transnistria and the EU has used strong financial, political, diplomatic as well as conditionality. This paper shows the way ENP uses its normative power and the way it is diffused using its mechanisms. A future suggestion is to have a revision on how the EU uses its power, its efficiency in order to keep continuity. The most significant forms of norm diffusion exerted by EU on Transnistria are the Transference and the Procedural diffusion. Given the findings stated above, it can be concluded that the EU did exert normative power over Transnistria, which played an important role in signing of the DCFTA, through the activity of EU organizations in the region. The norms diffused by the EU have been defined in line with Manner’s theories and democracy, rule of law and human rights - three of his stated “core norms” of the EU - have been chosen to delimit the thesis. Despite the difficult task of proving a direct causal link between the EU conditionality and the reforms made by Transnistria, the paper shows favorable effects that mostly represent a bottom-up approach with their effects to continue to appear in the long run. What is important to mention is that the changes take time to implement, and usually the effects are not visible at once as the EU is applying the small steps strategy. The EU power has been acknowledged cooperation is accepted. To summarize, even though the EU has a vast potential in Transnistria to produce change, it is increasingly having difficulty on its way, and the changes are produced at a slow pace and the effects are still expected to be produced. The main finding is that the normative power Europe works in the example of Transnistria, but in a more narrow way.
Euroopa mikroriikide välispoliitiline huvide kaitse ja esindatus
(Tartu Ülikool, 2018) Liivaste, Laura; Vits, Kristel, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Johan Skytte poliitikauuringute instituut
Filipiinide välispoliitiliste strateegiate analüüs: kaasajooksmine, tasakaalustamine või riskide maandamine
(Tartu Ülikool, 2017) Lanman, Violetta; Vits, Kristel, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Johan Skytte poliitikauuringute instituut
• Lühikokkuvõte uurimisteemast ja aktuaalsusest Selles töös analüüsitakse, kuidas on kujunenud Filipiinide välispoliitika aastatel 1987-2016 ning millised strateegiad iseloomustavad Filipiinide välispoliitilist käitumist: kas pigem on tegemist kaasajooksmise (bandwagoning), tasakaalustamise (balancing) või riskide maandamisega (hedging). Filipiinide välispoliitika ei ole varasemalt palju tähelepanu pälvinud. Traditsiooniliselt on Filipiine nähtud Ameerika Ühendriikide (USA) koostööpartnerina ja seeläbi on Filipiinid aidanud tasakaalustada Hiina kasvavat mõju regioonis, samuti on nad USA’le andnud võimaluse säilitada oma kohaolek regioonis. Kuid seoses uue presidendi Rodrigo Dutetre ametisse astumisega 2016. aastal on Filipiinide poliitika presidendi suunamisel kiiresti muutuma hakanud. Duterte väljaütlemised on tugevalt kahjustanud traditsioonilisi koostöösuhteid, tõmmates Filipiinide välispoliitilistele valikutele ja ka riigi rollile Kagu-Aasias varasemast rohkem tähelepanu. Filipiinide kursimuutus vajab selgitamist, sest see aitab mõtestada suuremaid jõuvahekordade muutusi regioonis, eeskätt USA mõju vähenemise ja Hiina esiletõusu võtmes. Filipiinide näitel võib vaadelda, kuidas suurvõimud (USA ja Hiina) konkureerivad omavahel mõju Kagu-Aasias pärast. Kagu-Aasia regioon pälvib rahvusvahelist tähelepanu ka Lõuna-Hiina mere (South-China Sea / West Philippine Sea) vaidluse tõttu, mis mõnede vaatlejate hinnangul võib potentsiaalselt viia suurema regionaalse konfliktini. On huvitav uurida, mis on selliste oletuste eeldusteks. • Eesmärk Töö eesmärk on uurida, mis iseloomustab Filipiinide kui väikeriigi välispoliitikat aastatel 1987-2016 – kas seda võib pigem kirjeldada kui mõne suurvõimuga kaasajooksmist (bandwagoning), tasakaalustamist (balancing) või lähtub valitud strateegia eeskätt riskide maandamisest (hedging). • Meetod Tegemist on ühe-Ni uurimusega (single-N case study), kus viiakse väikese riigi välispoliitilist analüüsi. Selleks kasutatakse neorealismi teoreetilist kirjandust. Välispoliitika analüüs on kvalitatiivne analüüs, mis sobib teooria ja reaalsuse võrdlemiseks. Töös uuritakse teatuid üksikjuhte ehk Filipiinide olulisemaid välispoliitilisi otsuseid ning üldist välispoliitilist suunda kirjeldavaid seisukohti ja alusdokumente ja liigutakse üldistamise suunas (järeldus, millist strateegiat eelistab riik). • Uurimistulemused Analüüsi tulemusena jõutakse järelduseni, et kolmanda põhiseaduse järgi määratlevad ennast Filipiinid nagu demokraatlik vabariik, mille tegevused ja poliitilised valikud on suunatud riigi heaolule. Töös teostatud analüüs näitab, et Filipiinid on väikeriik ja neorealismi teooria sobib Filipiinide välispoliitilise käitumise seletamiseks. Uuringus ka järeldatakse, et Filipiinide välispoliitika on muutustele vastuvõtlik ja reageerib kiiresti välistingimustele. Filipiinid püüavad põhiprintsiipidest kinni hoia, kuna väikeriigile on see raske ülesanne ja ikkagi riik sõltub suurvõimude otsustest, eriti vaidluse olukorras. Järeldatakse, et Filipiinide välispoliitilised valikud aastatel 1987-2016 osutavad riskide maandamise strateegiale. • Kas ja miks peaks teemat edasi uurima Filipiinidel esineb unikaalne välipoliitiline käitumine, mis pakub avara ruumi uurimuseks ning Kagu-Asia on kiiresti arenev ja strateegiliselt tähtis regioon. Märksõnad: Filipiinid, Lõuna-Hiina meri, neorealism, tasakaalustamine, kaasajooksmine, riskide maandamine, USA, Hiina, ASEAN
Freedom House'i demokraatia indeksi ühtsuse analüüs BERT keelemudeliga
(Tartu Ülikool, 2024) Kostabi, Karl Hans; Vits, Kristel, juhendaja; Kangur, Uku, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Johan Skytte poliitikauuringute instituut
This research examines Freedom House’s democracy index, Freedom in the World (FITW). Academic literature has shown, that there are a lot of problems with academic literature. They have found to be biased and to have poor aggregation rules. The study investigates FITW using a machine learning-trained BERT language model, exploring how machine learning has been utilized in social sciences and its potential for further applications. BERT is used to create embeddings, that a vectorial representation of texts. Embeddings allow for a qualitative examination of the any texts. Since FITW index uses descriptive texts, these descriptive texts can be examined. Hence, this research examined, how FITW descriptions are tied to their scores. A hypothesis was created, that descriptive texts, that are most similar to one another, are also the ones with the highest scores. The empirical findings demonstrate, that texts and score are indeed linked. This was done through creating a score difference index for all questions. Next, the score difference between the top 1% most similar texts was done. Through this it was shown that the score and texts are most strongly linked, when the score are high, and linked the weakest, when the scores are low. T-SNE method was used to show embeddings in 2-d projections. Through this the score were also proven to be linked visually. Visualizations were also used to show, that texts from the same regions of the world cluster together. Further geographical analysis revealed, that countries generally cluster according to their geographical locations, especially in the Americas and Europe. Overall, the study concludes that FITW descriptions strongly correlate with high scores but weaken as scores decrease. Geographically, FITW descriptions are most consistent in the Americas and Europe, while the index is less uniform in Africa.
The impact of Cypriot discourses of collective trauma and victimhood on the peace process
(Tartu Ülikool, 2021) Sikharulidze, Giorgi; Vits, Kristel, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Johan Skytte poliitikauuringute instituut
Islamistlike äärmusrühmituste ajendite ning eesmärkide uurimine esindajate sõnumite põhjal: Al-Shabaab Somaalias ja Boko Haram Nigeerias
(Tartu Ülikool, 2024) Kuusemets, Jüri-Saimon; Vits, Kristel, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Johan Skytte poliitikauuringute instituut
Antud bakalaureusetöö eesmärgiks on analüüsida kahe Aafrikas tegutseva islamistliku terrorirühmituse tegevuse ajendeid ning eesmärke. Täpsemalt uurin töös peamiselt Somaalias tegutseva Al Shabaabi ning peamiselt Nigeerias tegutseva Boko Harami esindajate sõnumeid ja sõnavõtte. Nende sõnumite analüüsil tuginen peamiselt Jessica Sterni (2003) töödel põhinevale raamistikule, mille kohaselt on terrorismi põhjused taandatavad viiele ajendile: võõrandumine, alandus, demograafia, ajalugu, territoorium. Töö eesmärgiks ongi välja selgitada, milliseid nendest motiividest ning kui suures ulatuses rõhutavad oma sõnumites eelmainitud terroristlikud rühmitused. Kuid lisaks eelmainitud viiele ajendile, on eraldi tegevuse ajendina töös vaatluse all ka usuline faktor, sest mõlema rühmituse puhul on tegu rõhutatult islamistliku rühmitusega. Bakalaureusetöö kirjutamiseks kasutatavad andmed on kvalitatiivsed, kus esindajate sõnavõtte ning seisukohti otsitakse ametlikest avaldustest, pressiteadetest, uudisartiklitest ning sotsiaalmeedias levivates säutsudest. Töö tugineb samuti refereeritud allikatele nagu akadeemilised artiklid ning raamatud. Töö kirjutamiseks kasutatakse kontentanalüüsi meetodit säutsude, uudiste, aruannete ja akadeemiliste artiklite kaudu kogutud kvalitatiivsete andmete uurimisel.
Leppedemokraatia rakendamine ning toimimine Bosnia ja Hertsegoviina näitel
(Tartu Ülikool, 2018) Linnas, Silva; Vits, Kristel, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Johan Skytte poliitikauuringute instituut
Käesolevas bakalaureusetöös analüüsib autor leppedemokraatia kui riigiloome meetodi sobivust Bosnia ja Hertsegoviina riigis. Analüüsi aluseks on võetud Arend Lijphardi leppedemokraatia teooria. Töö kontseptuaalses raamistikus annab autor ülevaate konfliktide lahendamise ning riigiloome meetoditest kodusõja läbinud ja multietnilistes riikides ning kirjeldab leppedemokraatia teooriat ja kriitikat. Selgitamaks välja leppedemokraatia sobivust Bosnia ja Hertsegoviinas, analüüsib autor riigi olukorda peale rahulepingu sõlmimist 1995. aastal. Analüüsil lähtub autor neljast leppedemokraatia peamisest põhimõttest – suured koalitsioonivalitsused, segmentaalautonoomia, proportsionaalsus ja vähemuse vetoõigus. Uuritakse, milline näeb välja Bosnia ja Hertsegoviina valitsus ning kas seda saab nimetada koalitsioonivalitsuseks. Samuti vaadatakse kui palju ja milliseid vetoõigusi kasutatakse, kui laialdaselt rakendatakse proportsionaalsuse põhimõtteid ning millised on suhted autonoomsete üksuste ning riigi tasandi vahel. Analüüsi käigus selgus, et Lijphardi leppedemokraatia rakendamine Bosnia ja Hertsegoviinas pole olnud kuigi edukas, ent sellele vaatamata leiab autor, et viies riigis läbi põhiseadusreformi on võimalik leppedemokraatia muuta funktsioneerivaks.
Regioonide poliitiline institutsionaliseerumine: Lega Nordi "Padania" projekti näitel
(Tartu Ülikool, 2015) Pärnalaas, Anna-Liisa; Vits, Kristel, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Riigiteaduste instituut
Antud töö eesmärgiks oli selgitada, kuidas Lega Nordi eestvedamisel toimuv Padania regiooni loomine vastab regioonide institutsionaliseerimist käsitlevate teooriatega. Töö esimene osa andis ülevaate teooriatest, mis käsitlevad regioonide institutsionaliseerumist ning regionaalse identiteedi teket. Töö teise osa eesmärk oli rakendada teoreetilist raamistikku konkreetsele juhtumile, et analüüsida Lega Nordi edukust Padania regiooni institutsionaliseerimisel. Juhtumi analüüsimisel võtsin aluseks Anssi Paasi regioonide teket käsitleva neljaetapilise teooria. Lega Nordi Padania projekti eristab teistest regionaalsetest liikumistest see, et partei nõudmistel puudub ajalooline alus antud piirkonnale. Seetõttu on partei asunud looma Padania identiteeti, et õigustada oma territoriaalseid ning poliitilisi nõudmisi. Lega Nordi retoorika lähtub peamiselt Põhja-ja Lõuna-Itaalia vastandamisest, lisaks on partei kriitiline Itaalia riigi liialt tsentraliseeritud juhtimise osas. Oma nõudmiste õigustamise eesmärgil rõhub partei peamiselt majanduslikele erinevustele Itaalia regioonide vahel, seletades neid erineva ajaloolise ning kultuurilise taustaga. Oma tegevusega on Lega Nord esitanud tõsise väljakutse Itaalia riigile, seades küsimuse alla riigi rahvusliku ühtsuse ning identiteedi. Padania identiteedi loomise eesmärgil on Lega Nord asunud konstrueerima regiooni ühist mineviku. Selleks on partei kasutanud mitmesuguseid ajaloolisi elemente, üritades anda neile tänapäevast tähendust, et luua Padania regioonile seeläbi ajaloolist kontinuiteeti. Regionaalse identiteedi tugevdamise eesmärgil on Lega Nord võtnud kasutusele mitmesuguseid sümboleid ning asutanud regionaalseid institutsioone, eesmärgiga kaasata erinevaid ühiskondlikke gruppe. Padania regiooni territoriaalne piiritlemine ei ole alati olnud konkreetne, kuid sellele vaatamata üritab Lega Nord kujutada antud ala ülejäänud Itaaliast erineva piirkonnana. Oma tegevusega ei ole Lega Nord saavutanud Padania regiooni administratiivset staatust, kuid sellest hoolimata on partei suutnud tõstatada arutelu föderalismist kui ühest võimalikust tulevikustsenaariumist Itaalia ühiskonnas.
ÜRO inimõiguste nõukogu eriprotseduuride tulemuslikkus kommunikatsioonidele reageerimise näitel
(Tartu Ülikool, 2015) Kalmus, Birje; Vits, Kristel, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Riigiteaduste instituut
Rahvusvaheliste suhete üheks tähtsaimaks küsimuseks on kuidas tagada inimõiguste kaitse maailmas, kus riike saab küll veenda õigesti käituma, kuid puudub sunnimehhanism kui riigid käituvad teisiti. Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks oli uurida Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Inimõiguste Nõukogu eriprotseduuride tulemuslikkust läbi kommunikatsioonide protsessi. Eriprotseduuride süsteem on ÜRO inimõigustealane keskne element ning see hõlmab nii poliitilisi, majanduslikke, sotsiaalseid, kultuurilisi kui kodanikuõiguseid. Ilma sõltumatute ekspertideta, kes on võimelised jälgima olukorda ning astuma kiireid ja objektiivseid samme rikkumiste korral, on Nõukogu inimõigustealane töö tõsiselt ohustatud. Eriprotseduuride peamiseks töömeetodiks on kommunikatsioonide saatmine riikidele. Kommunikatsioonid on väga efektiivsed ja paindlikud mehhanismid, kuna neid saab saata kõigile ÜRO riikidele ükskõik millistel inimõiguste teemal. Eriprotseduuride tulemuslikkuse hindamiseks vaadati riikide reageerimist kommunikatsioonidele. Kuna riikidel ei ole lepingulist kohustust vastata kommunikatsioonidele ning vastamata jätmisel puudub sunnimehhanism, siis näitab riikide suhtumine kommunikatsioonidesse nende tahet täita endale võetud kohustusi ÜRO ees ning parandada inimõiguste olukorda. Analüüsi tulemusel selgus, et riigid ei ole kommunikatsioonidele vastamisel väga aktiivsed ning paljudel juhtudel jäetakse üldse vastamata. Samas aga aasta-aastalt tuleb kommunikatsioonidele üha rohkem vastuseid ning need muutuvad sisukamaks. Kommunikatsioonidele oodatakse vastuseid olenevalt tüübist ühe kuni kahe kuu jooksul, kuid töö tulemusel selgus, et riikidel võtab vastamine palju kauem aega. 62% vastustest ületasid ettenähtud tähtaega. Täpsema uurimise alla olid võetud riigid, kelle kohta on loodud riigimandaat ning selgus, et riigid, kes on võetud suurema tähelepanu alla teevad eriprotseduuridega vähem koostööd. Samas oli vaatlusaluse perioodi jooksul nende koostöö paranenud – vastati rohkematele kommunikatsioonidele ning vastused muutusid põhjalikumaks. Töö tulemusel selgus, et palju sõltub siiski konkreetsetest riikidest – on riike, kes vastavad kommunikatsioonidele kiiresti ja põhjalikult, kuna tahavad tõesti inimõiguste olukorda parandada ning riike, kes ignoreerivad eriprotseduure ja kommunikatsioone nende pingutustest hoolimata.
Vulnerability of Estonian electricity system: economic impact assessment of a paramilitary conflict in Ida-Virumaa
(Tartu Ülikooli Euroopa kolledž, 2015) Raamat, Mart; Vits, Kristel, juhendaja; Mäe, Andres, juhendaja
The intention of the thesis is to look at the functioning of the Estonian electricity system in a situation where a paramilitary conflict has forced the two biggest power stations in Estonia into a production halt. The hypothetical scenario that the thesis anticipates is developed on an assumption borrowed from literature on critical infrastructure: a government has to assure the functioning of important infrastructure object in the occurrence of a worst case scenario. Given the current unstable situation in international relations and considering opinions that the Russian government could test NATO’s integrity by inflicting a military confrontation in the Baltic States, the scenario which anticipates a regional military insurgence taking place in the eastern region of Estonia remains plausible. The goal is to assess the vulnerability of the Estonian electricity system with a purpose-built model which links the measure of vulnerability to economic losses of a country. The author builds on the general model developed by Edward Christie which intended to measure the economic losses in the case of a gas supply disruption. After making some critical amendments to Christie’s model, the author establishes a concrete function to calculate the economic losses in the occurrence of an electricity supply cut. After testing the model in the case of Estonia, the thesis concludes that due to the high level of interconnectivity and sufficient domestic production options, the losses for Estonian economy deriving from the supply cut are extremely marginal. Thus, the vulnerability of Estonian electricity system is low and can supply end-users even in the occurrence of the hypothetical event. The author suggests further work on the developed model by possibly adding the dimensions of electricity market prices, seasonal coefficients and most importantly, a refined relationship between the consumption and available supply capacity.