Teatriteaduse magistritööd - Master's theses

Permanent URI for this collectionhttps://hdl.handle.net/10062/42102

Browse

Now showing 1 - 20 of 30

Eesti omadramaturgia temaatika aastatel 1991-2011
(Tartu Ülikool, 2013) Krull, Ingrid; Epner, Luule, juhendaja; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond; Tartu Ülikool. Kultuuriteaduste ja kunstide instituut; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond
Ajalooainelised näidendid tänapäeva Hispaania teatris
(Tartu Ülikool, 2013) Verte, Piret; Pesti, Madli, juhendaja; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond; Tartu Ülikool. Kultuuriteaduste ja kunstide instituut; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond
Eesti teatrikriitika funktsioonid 2007–2013 Uku Uusbergi lavastuste arvustuste põhjal
(Tartu Ülikool, 2014) Puksa, Lennart; Saro, Anneli, juhendaja; Karulin, Ott, juhendaja; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond; Tartu Ülikool. Kultuuriteaduste ja kunstide instituut
Magistritöö uurib Eesti teatrikriitika funktsioone aastatel 2007–2013 Uku Uusbergi lavastuste näitel. Esimene peatükk käsitleb Lääne metakriitilise mõtteloo olulisemaid momente alates Vana-Kreekast kuni tänapäevani, Lääne teatri metakriitikat 1960ndatest nüüdisajani, hoides fookuses ka Eesti teatri metakriitikat 2000.–2012. aastani ning andes ülevaate sellest, mida kriitika teeb ja mida peaks tegema. Teises peatükis defineeritakse teatrikriitika funktsioonid, kolmandas peatükis uuritakse funktsioonide rakendumist empiirilisel materjalil, neljandas peatükis esitletakse funktsioonide määramise tulemusi.
A. H. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus” Karin teatrilaval
(Tartu Ülikool, 2014) Kivi, Katrin; Epner, Luule, juhendaja; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond; Tartu Ülikool. Kultuuriteaduste ja kunstide instituut
Uurimustöö eesmärgiks on uurida Karini tõlgendusi teatrilaval A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse” IV osa (1932) viie dramatiseeringu ja ühe Tammsaare-ainelise näidendi põhjal, lähenedes empiirilisele materjalile naisuurimuslikust vaatepunktist. Töö aluseks olevad lavastused on Kaarli Aluoja „Abielu ja armastus” (Draamastuudio teater, 1934), Andres Särevi „Pankrot” (Tallinna Draamateater, 1950), Aleks Satsi „Lunastus” (Ugala, 1977), Mati Undi „Taevane ja maine armastus” (Vanemuine, 1995), Elmo Nüganeni „Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.” (Tallinna Linnateater, 2006) ning Aare Toikka „Karin ja Pearu” (VAT Teater, 2012). Töö jaguneb kolmeks osaks. Esimene peatükk toob välja uurimustöö teoreetilised lähtealused, adaptatsiooni topeltolemuse ja mõju ning naisuurimusliku lähenemisviisi põhiseisukohad. Teises ja kolmandas peatükis analüüsitakse Karini tegelaskuju erinevates lavastustes tuginedes erinevatele naisuurimuslikele probleemiasetustele.
Aja- ja ruumipoeetika teatris kolme lavastuse näitel
(Tartu Ülikool, 2015) Aruväli, Mari; Epner, Luule, juhendaja; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond
Käesolev magistritöö vaatleb aja- ja ruumipoeetikat teatris, võttes analüüsi aluseks kolm lavastust Eesti teatrite repertuaaridest: Ugala teatri lavastuse „Lovesong. Ühe armastuse lugu“ (lavastaja Taago Tubin) ja „Bassein (vett ei ole)“ (lavastaja Sander Pukk) ning Tartu Uue Teatri lavastuse „Zebra“ (lavastaja Ingomar Vihmar). Lavastuse „Lovesong. Ühe armastuse lugu“ esietendus toimus 29. märtsil 2014, lavastusel „Bassein (vett ei ole) 28. septembril 2013 ja „Zebra“ esietendus oli 7. märtsil 2014. Töö eesmärgiks on uurida aja kujutamist ja ruumipoeetikat ning leida vastus uurimisküsimustele: millised on lavastuste ajatasandid, kuidas on võimalik tuua lavastuses kokku aja eri tasandid ning kuidas muutusi ajatasandites on ruumiliselt edasi antud. Konkreetsed lavastused on valitud põhjusel, et neis käsitletakse aja temaatikat sügavamalt, neis põimuvad erinevad ajatasandid ning seega võimaldavad need aegruumi põhjalikumat analüüsi.
Naistegelased eesti monolavastustes
(Tartu Ülikool, 2015) Ojakõiv, Liisa; Saro, Anneli, juhendaja; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond
Käesolev uurimus kaardistab naistegelastega eesti monolavastused ja näitab tegelaste ning teatriesteetika muutumist 70ndatest kaasaega liikudes. Magistritöö üks eesmärk on uurida soostereotüüpide avaldumist naistegelastega monolavastustes ja näidata, kuidas monolavastus võimaldab naisvaatenurka avada. Töös otsitakse vastuseid küsimustele, kas monovorm soosib pigem karaktereid või stereotüüpe, milliste vahenditega teatris naislugude jutustamist teostatakse ning kuidas on näitleja ja tema roll monolavastuses seotud. Naisvaatenurga avaldumise kohta feministlikus teatripraktikas on teoreetilise materjalina tuginetud Elaine Astoni teosele Feminist Theatre Practice (1999). Töös on kasutatud stereotüüpide ja keskmise inimese kaardistamisega tegelevaid uuringuid, et luua nägemus keskmisest mehest/naisest ja soostereotüüpilisest mõtlemisest ühiskonnas. Analüüsiosas on keskendutud monolavastuste naistegelastele süvitsi, vaadeldes nende sobitumist stereotüüpidega. Sillaks teooria ja analüüsiosa vahel on Sven Karja kaitstud magistritöö „Monolavastused Eesti teatris 1973–2005― (2005), mida on kasutatud varasemate naistegelastega monolavastuste iseloomustamisel, aga ka monolavastuse spetsiifika lühidal tutvustamisel.
Vaino Vahingu subjektsus näidendite „Potteri lõpp”, „Suvekool”, „Testament” ja „Mees, kes ei mahu kivile” kui autobiograafiliste draamanarratiivide näitel
(Tartu Ülikool, 2015) Tuppits, Deivi; Kolk, Madis, juhendaja; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond
Antud uurimistöö keskseks teemaks on kirjanduslik subjekstus kui esteetiliselt konstrueeritud ise representatsioon. Võtsin vaatluse alla ise avaldumise kirjanduslikus loomingus, avades ise mõistet ja suhestades seda nii narratiivi kui autobiograafia mõistega. Viimast käsitlesin just kui üht isesust sisaldavat žanri või kirjanduslikku vormi. Leidsin, et inimese ise avaldub mõneti diskursiivsetes praktikates, s.o inimese isiklike kogemuste narrativiseerimises tähendusrikkas kontekstis vaimse organiseerimise ja kujundamise meetodina. See protsess, nagu selgus, on niisiis sügavalt seotud identiteedi mõistega, täpsemalt selle meelepärasel viisil säilitamisega. Töö üheks peamiseks väiteks on, et ka draama on analüüsitav kui subjektsust kandev ja vahendav narratiiv ning seega kirjandusliku ehk representatiivse ise, teisisõnu kirjaniku alter ego allikas. Lähenemine, mida käesolevas töös kohtab, tugineb ideele, et narratiivid, kaasa arvatud ka enese-refleksiivsed, võivad olla ükskõik, millises kunstivormis või meediumis, ning olenemata loojutustamise viisist, on nad võetavad kui kunstiline looming. Oma töös vaatlen ma Vaino Vahingu autobiograafilisi näidendeid, mille subjekt on peaasjalikult tema isiklik enese-representatsioon. Fiktsionaliseerides iseend taas-loob ja taas-esitab Vahing paljuski biograafilisi stseene enda elust, mis manifesteerivad tema identiteeti mõneti masohhistlik-nartsissistlikul kujul – korduvalt läbi elades ja üle kujundades psühholoogiliselt valulisi situatsioone, nagu vestlused kaotatud, „luhtunud” armastusest, emotsionaalsest ja geograafilisest kaugusest oma tütrega, düsfunktsionaalsed suhted oma partneri ja vanematega jm. See minevikuepisoodide uuesti „läbikõndimise” protsess püüab kanda endas n-ö terapeutilist eesmärki, et taastada möödanik meeldivamal või soovitumal moel. Nende enese-refleksiivsete narratiivide analüüs puudutab niisiis ennekõike kirjanduslikke, psühholoogilisi ja filosoofilisi implikatsioone. Töös vaatlen ma ka Vahingu isikumüüdi loomist ning selle psühholoogilisi ja psühhodramaatilisi seoseid enesepaljastuslikkusele kaldumise ja enese-narrativiseerimisega. Väidan, et Vahingu dramaatilisus väljendus nii tema eraelus - Spiel'ina – kui ka kandus üle loomingusse, kus ta sisuliselt taas-esitas oma identiteedi- ja rollimänge. Analüüsin seda loodud kirjanduslikku kuvandit tema isest ning paigutan selle vastavalt psühholoogilisse, filosoofilisse või kirjandus-teoreetilisse konteksti.
Uussiirus eesti teatris
(Tartu Ülikool, 2015) Ots, Liis; Pesti, Madli, juhendaja; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond
Magistritöös uuritakse uussiiruse olemust ja selle esinemist eesti teatris. Uussiirust käsitletakse maailmavaatelise nähtusena, mis on kerkinud esile postmodernismi järgsel ajastul. Seetõttu vaadeldakse teoreetilises osas lähemalt kolme postpostmodernismi mõiste alla koonduvat diskursust: metamodernism, performatism, digimodernism. Need kolm suunda on valitud lavastuste analüüsi lähtekohtadeks, kuna neil on enim ideoloogilisi puutepunkte uussiiruse nähtusega, ning uussiirusel endal puudub tugev teoreetiline alus. Sarnastuste toel on võimalik lavastustest uussiiraid tendentse välja tuua. Neli järgnevat peatükki keskenduvad lavastuste analüüsile. Valitud on lavastused, mis töö autori arvates enim uussiiruse nähtust võiksid näitlikustada. Samuti oli üks valiku eeldusi, et autor on ise lavastust näinud. Uurimuses analüüsitavad lavastused on: Uku Uusbergi „Pea vahetus“, Lauri Lagle „Kas ma olen nüüd elus“, Urmas Vadi „Rein Pakk otsib naist!“ ja Urmas Lennuki „Tappa laulurästast“. Kuna uussiiruse näol on eelkõige tegemist maailmavaatelise nähtusega, taanduvad lavastuste analüüsi järeldused peamiselt kindlatele väärtushinnangutele. Lavastuses otsitakse headust ja ilu, need keskenduvad inimeseksolemise rõõmudele ja vaevadele, inimsuhetele, soovitakse uut ja paremat maailma. Teater on läinud tagasi lugude jutustamise ja terviklike kangelaste juurde. Iroonia ei ole välistatud, kuid siirusega vastandutakse postmodernistlikule künismile, millest tuleneb ka siiruse nii-öelda uudsus. Tihti on lavastused ja nende lood isegi nii lihtsad, et võib tekkida igavusse või banaalsusesse laskumise oht. Lavastustega tegelemisel toobki postpostmodernistlikkuse aspekti nende vägagi üldiste väärtuste juures välja metamodernismi ja performatismi, vähesel määral ka digimodernismi tunnuste kasutamine.
Fiktsionaalsus ja reaalsus teatris lavastuse „Peeter Volkonski viimane suudlus“ näitel
(Tartu Ülikool, 2015) Lääne, Kadi; Saro, Anneli, juhendaja; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond
Teatrilaval avaneb vaatajale iga kord fiktsionaalne maailm, milles on reaalsele elule sarnaselt sündmused, tegelased, aeg ja koht. Võib juhtuda, et selles maailmas eksisteerivad sündmused ja tegelased on reaalsele elule nii sarnased, et vaatajatel ei ole piisavalt teadmisi või kogemusi nende eristamiseks. Vaatamata sellele ei ole see põhjus, mis segaks vaatajal kaasa elamast fiktsionaalsetele tegelastele, keda laval esitatakse, kuid nad võivad tajuda selle maailma erinevaid märke erinevalt. Kui vaadelda kaasaja eesti teatrit, siis võib väita, et fiktsionaalsus ja reaalsus on teemad, mida ei käsitleta lavastustes palju nende kõige keerulisematel ja sisulisematel tasanditel, kuid mis on olemuslikult igas lavastuses. Need eksisteerivad igas etenduses kõige klassikalisemas tähenduses, kuid nendevahelise piiride hägustamisega on tegelenud üksikud eesti lavastajad ja näitekirjanikud. Üheks selliseks kirjanikuks ja lavastajaks on Urmas Vadi, kes on seganud enda teostes reaalseid isikuid fiktsionaalsusega, hägustades piiri selleni, et ka teadlikumal vaatajal tekib segadus, mis on selles teoses reaalsus ja mis mitte, kuna Vadi on loosse toonud faktuaalse tasandi, mis võib piiri kahe ääreala vahel veelgi hägustada. Nendest põhjustest lähtuvalt on analüüsi objektiks lavastus „Peeter Volkonski viimane suudlus“, mis esietendus 2010. aastal. Magistritöös on minu põhilisteks teoreetilisteks uurimusküsimusteks kuidas tajub vaataja etenduse jooksul fiktsionaalsust ja reaalsust, mil viisil mõjutab reaalsusele niivõrd sarnane fiktsionaalne näidend vaataja hilisemat reaalsuse tajumist, mida sisaldavad endas fiktsionaalsus ja reaalsus ning kas vaatajal on võimalik neid eristada. Kuigi teose vastuvõtul ei ole publikul üldjuhul võimalik mõjutada lavamaailma ning tundub, et mõju on vaid ühesuunaline – fiktsionaalsed tegelased põhjustavad reaalsetel inimestel emotsioone – võib see siiski olla kahesuunaline. Pöördumatu mõju võib olla fiktsionaalsel maailmal vaatajale, kes kannab saadud kogemused üle reaalsesse maailma ja reaalsetele isikutele. Fiktsiooni ja reaalsuse vahelise pinge muudab teravaks eelkõige see, et mitteverbaalsetest teatrimärkides on tähistaja ja tähistatav eraldamatud. See tähendab, et vaataja ei pruugi olla võimeline eristama neid, vaid tajub mõlemat korraga. Etenduse analüüsis lähtungi kolmest võimalikust variandist, mille kaudu on võimalik tajuda etendust ning analüüsin lavastust läbi kolme punkti: a) vaataja tajub selgelt näidendi/lavastuse faktoloogilist alust; b) vaataja usub, et näidend/lavastus on fiktsionaalne; c) vaataja tajub reaalset ja fiktsionaalset maailma korraga.
Eesti lasteteatri funktsioonid
(Tartu Ülikool, 2016) Rämmann, Kadriliis; Saro, Anneli, juhendaja; Tartu Ülikool. Kultuuriteaduste ja kunstide instituut; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Käesolev magistritöö keskendub lasteteatrile (sihtrühmale 4–11 eluaastat) ning otsib vastuseid uurimisküsimustele, missugused on lasteteatri funktsioonid ning mida hinnata heas lastelavastuses. Tööga peegeldatakse Salme Reegi nimelist preemiat välja andva žürii tegevust ning valikuid: missuguseid funktsioone auhinnatud lastelavastused täidavad. Töö esimeses osas keskendutakse lasteteatri mõiste erinevatele tähendusvarjunditele ja probleemkohtadele. Siin vaadeldakse ka lasteteatri eristamist täiskasvanuteteatrist. Lasteteater on täisväärtuslik ning mitmekülgne teater. Magistritöö teine peatükk fokusseerib funktsioonid ning seejärel analüüsitakse kolmandas peatükis, kuivõrd ning kuidas avalduvad lastelavastustes esteetiline, didaktiline, intellektuaalne, emotsionaalne ning sotsiaalne funktsioon. Iga funktsiooni juures esitatakse kolm keskset küsimust, mille abil antud funktsiooni esinemist lavastuses hinnata. Töö väljundiks oli koostada funktsioonide-põhine küsimustik, millele teatritegijad, aga ka publik saavad toetuda, et hinnata, missuguseid oskusi, teadmisi või kogemusi antud lavastuses rõhutatakse ning lastes arendatakse.
Täiskasvanutele suunatud nuku-, objekti- ja visuaalteater. Teoreetilisi vaatepunkte praktiliste näidete alusel
(Tartu Ülikool, 2016) Ruusna, Kristi; Oruaas, Riina, juhendaja; Tartu Ülikool. Kultuuriteaduste ja kunstide instituut; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Käesolev magistritöö avab täiskasvanutele suunatud nuku-, objekti- ja visuaalteatri mõistestiku lähtuvalt erinevate teoreetikute käsitlustest. Defineeritakse nukuteater, objektiteater ja visuaalteater, sealjuures ka mõisted nukk, objekt ja visuaalsus (visuaalne), esmalt teooriast lähtuvalt ning seejärel rakendatakse teooria lavastuste analüüsides. Empiirilisteks näideteks valitud lavastuste käsitlustes pööratakse põgusalt tähelepanu ka kriitikale ning uuritakse, kuidas on määratletud ja nimetatud lavastustes esinevad liigilised eripärad. Empiirika on valitud kahest kriteeriumist lähtuvalt: tegemist on lavastustega, mida on võimalik käsitleda nuku-, objekti- ja/või visuaalteatrina; tegemist on lavastustega, mida siinkirjutaja on näinud ning omab nendega otsest kogemust. Teatriliigi määramine teostatakse eeskätt dominandi määramise kaudu. Dominanti on võimalik kindlaks määrata peamiselt märgisüsteemi põhjal, milles publikuga suheldakse. See tähendab, et mille kaudu ja kuidas mängitakse, olgu selleks nukk, objekt või visuaalselt tajutav kujund, vihjab lavastuse liigilisele kuuluvusele. Magistritöös kasutatakse teoreetilise aluspõhjana täiskasvanutele suunatud nuku-, objekti- ja visuaalteatri uurimiseks erinevaid teoreetilisi raamistikke, sealhulgas nii semiootikat kui ka fenomenoloogiat. Väidetakse, et kuna kaasaegses teatris on tegemist segatehniliste lavastustega, võib neid käsitleda sõltuvalt dominandist nuku-, objekti- ja/või visuaalteatrina.
Intiimsus kaasaegsetes etenduskunstides
(Tartu Ülikool, 2018) Selgis, Eline; Oruaas, Riina, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond
Magistritöös vastab küsimustele, missugused lavastuslikud ja dramaturgilised vahendid loovad etenduskunstides intiimsuse. Etenduskunstidena käsitletakse töös sõnateatrit, performance’i-teatrit, interaktiivset teatrit ja performatiivset installatsiooni. Uurimus ei tegele intiimsusega fiktsionaalsete maailmate sees, vaid keskendub vaataja kogemuse intiimsusele ja väidab, et etenduskunstidele omane mõju ja kogemuslikkus vaataja jaoks, millele etenduskunstnikud on just viimasel poolsajandil erilist tähelepanu pööranud, on kaasa toonud uued vormid ja uue intiimsuse vaatajaga.
Erinevad näitlemislaadid: kahe näitleja kuus rolli Rakvere Teatris
(Tartu Ülikool, 2018) Sikk, Triinu; Epner, Luule, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond
Magistritöö eesmärgiks on uurida näitlejat kahelt võrdselt oluliselt lähtepunktilt: ühelt poolt vaadelda erinevaid näitlemislaade, mis nii Eesti kui Rakvere Teatris olulisemad, teisalt aga keskenduda kahele näitlejale ja nende viimaste aastate olulisematele rollidele erinevat tüüpi lavastustes. Kolm selles töös uuritavat näitlemislaadi – näitlemine psühholoogilises draamas, postdramaatilises lavastuses ja komöödias – on valitud lähtudes Eesti teatris, sealhulgas Rakvere Teatris laialt levinud näitlemisviisidest, kuid ka žanritest, sest üldjuhul on need kaks tihedalt omavahel seotud. Magistritöös analüüsitakse kahte Rakvere Teatri näitlejat, Anneli Rahkemad ja Peeter Rästast ning nende kuut rolli.
Festival kui teatrisündmus – Baltoscandal 1990-2016
(Tartu Ülikool, 2018) Tomps, Katarina; Saro, Anneli, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond
Magistritöö uurib ja jäädvustab Eesti pikaajalisimat rahvusvahelist teatrifestivali Baltoscandalit. Antakse ülevaade, milline on Baltoscandali kontseptsioon (loomistingimused, põhimõtted, korraldus), kuidas festivali programm ja vastuvõtt on ajas muutunud ja milline teatrisündmus on Baltoscandal oma olemuselt.
Heli- ja muusikaline kujundus Eesti sõnateatris
(Tartu Ülikool, 2018) Talvik, Liivia; Pesti, Madli, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond
Käesolev magistritöö suunab tähelepanu heliliste väljundite olulisusele sõnateatris ja uurib lähemalt lavastuse heli- ja muusikalise kujunduse valmimise protsessi praktikute silme läbi. Kaalukaim osa magistritöö allikatest on süvaintervjuud nüüdisaegse Eesti sõnateatri heliloojate, heli- ja muusikaliste kujundajate, lavastajate ja näitlejatega. Defineeritakse mõisted helikujundus ja muusikaline kujundus, antakse ülevaade ajaloolisest arengust ning tehnika arengu mõjust heli- ja muusikalisele kujundusele. Selgitatakse, mis on mitteverbaalsete auditiivsetele kujunduste funktsioonid sõnateatris ja antakse praktikute kogemustel põhinev ülevaade, kuidas valmib lavastuse heli- ja muusikaline kujundus lavastusprotsessis.
Depressiooni kujutamine ja vastuvõtustrateegiad draamakirjanduses
(Tartu Ülikool, 2019) Jürjo, Merilin; Toome, Hedi-Liis, juhendaja; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Magistritöö uurib depressiooni kujutamist draamakirjanduses ning lugeja vastuvõttu erinevate strateegiate alusel. Töös otsitakse vastuseid küsimustele, kuidas on depressiooni draamakirjanduses kujutatud ning kuidas aitavad erinevad retseptsioonistrateegiad lugejal antud teemat vastu võtta. Depressiooni kujutamise hindamiseks kasutatakse diagnostilisi kriteeriume, mis on esitatud RHK-10s; samuti toetutakse kognitiiv-käitumisteraapia põhimõtetele. Lugemisstrateegiate uurimiseks võetakse vaatluse alla Wolgang Iseri fenomenoloogilise lähenemise ja lugemiskogemuse kujunemise lünkade täitmise alusel, Hans Robert Jaussi esteetilise retseptsiooni toimumise identifitseerumistüüpide kaudu, Umberto Eco mudellugeja, Louise Rosenblatti transaktsionaalse teooria ning empaatia. Esimene peatükk annab ülevaate, kuidas on vaimsete häirete kujutamine draamakirjanduses aja jooksul kujunenud ja muutunud. Teises peatükis analüüsitakse kolme erinevast žanrist näidendit: Sarah Kane’i „4.48 psühhoos“ (2000), Jevgeni Griškovetsi „Linn“ (2001) ning Mari-Liis Lille ja Paavo Piigi „Varesele valu, harakale haigus“ (2014). Kolmandas peatükis võrreldakse depressiooni kujutusi ja üritatakse leida kujutamise ja retseptsiooni interaktsiooni ehk pidepunkti, kus depressiooni kujutamine ning vastuvõtt võiksid omavahel kohtuda.
Eesti nüüdisaegne lavastajaõpe
(Tartu Ülikool, 2019) Peep, Lennart; Epner, Luule, juhendaja; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Magistritöö käsitleb nii EMTA lavakunstikooli kui TÜ VKA lavastajaõpet, muu hulgas lähtudes töö autori kogemusest lavastajaüliõpilasena Viljandi Kultuuriakadeemias. Uurimus vaatleb Eesti kaasaegset lavastajaõpet õppekavade sisulise analüüsi ja õppekava lõpetanute hinnangu põhjal. Uurimus vastab küsimustele, (1) kuidas on lavastajaõpe 2017/18. aasta seisuga Eesti suuremates teatrikoolides struktureeritud ja korraldatud, (2) milliseid erialaseid oskusi lavastajaüliõpilastele õpetatakse ning (3) milline on akrediteeritud lavastajaõppe õppekavade lõpetanute hinnang oma läbitud õppele. Õppe struktuuri ja korralduse analüüsimiseks võrreldakse teatrikoolide lavastajaõppe õppekavasid; õpioskuste analüüsimiseks lavastajaõppe erialaainete ainekavasid ning lõpetajate hinnangu andmiseks on töö raames läbi viidud veebipõhine küsitlus, milles lavastajaõppe läbinud üliõpilased hindasid oma erialaseid õpinguid.
"Tantsufilm huvitava nimetusega": professionaalsuse küsimus nüüdistantsus
(Tartu Ülikool, 2020) Pauku, Irena; Oruaas, Riina, juhendaja; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Magistriprojekt koosneb kahest osast - teoreetilises osas uuritakse, millised on nüüdistantsu kunstniku eneseväljenduse vahendid, missugune funktsioon on tal autorina ning millised on vaatajate nüüdistantsu vastuvõtu protsessid ja missugused on professionaalsuse tunnused. Projekti praktilises osas lõi autor lühitantsufilmi, millele ta lavastajana ei lisanud kindlat ideed, sõnumit ja kontseptsiooni. Tantsufilmi vaatajate küsitluse põhjal uuriti, kui erinevalt tõlgendavad teost vaatajad ja millise hinnangu annab vaataja teosele ja selle tegijatele professionaalsuse tasemele.
Kujutluslike ruumide loomine simultaanlaval
(Tartu Ülikool, 2021) Mangus, Maarja; Saro, Anneli, juhendaja; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Töö annab ruumiloome kirjelduse ja süstematiseerimise analüüsimise kaudu ülevaate simultaanlava olemusest. Analüüsitakse Vanemuise teatri "Kirvetüü" ja Emajõe Suveteatri "Kadri" lavastusi.
Tähenduse teke intermeedialises klassikalavastuses
(Tartu Ülikool, 2022) Mäits, Laura Maria; Oruaas, Riina, juhendaja; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Magistritöö käsitleb intermeedialisi tähendusvõimalusi teatris, kitsendades teemafookust klassikaliste kirjandustekstide adaptatsioonide uurimisele. Selliselt keskendub töö kaasaegse teatri vormilistele muudatustele ning sellele, mil moel muudab intermeedialine lavastus tähenduse tekke protsessi. Kahes esimeses peatükis tegeletakse intermeedialisuse mõiste avamise ja piiritlemisega. Kolmas peatükk kirjeldab intermeedialisuse avanemist kahes lavastuses - Ugala Teatri "Krdi loll lind" ja Eesti Draamateatri "Kuritöö ja karistus".

Browse

Browsing Teatriteaduse magistritööd - Master's theses by Issue Date