1. TÜ väitekirjad alates 2004. Doktoritööd, teadusmagistritööd. Theses, PhD, MSc, ETD

Selle kollektsiooni püsiv URIhttps://hdl.handle.net/10062/3

Vanemad väitekirjad on kättesaadavad raamatukogu digiteeritud kollektsioonides Dissertatsioonid, kuni 2004: https://hdl.handle.net/10062/6

Teised lõputööd - üliõpilastööd, magistritööd, bakalaureusetööd - on instituutide kollektsioonides.

Sirvi

Nüüd näidatakse 1 - 4 4

Kirikukorraldus ja vaimulik elu rootsiaegses Tallinnas
(2021-12-06) Kõiv, Lea; Küng, Enn, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Väitekirja aluseks on kuus artiklit Tallinna kirikuajaloost 16. sajandi teisel poolel ja 17. sajandil, rõhuasetusega 17. sajandil. „Tallinn“ tähendab väitekirja kontekstis rae jurisdiktsioonile allunud all-linna, Toompead kui vahetult Rootsi riigi administratsioonile allunud ala puudutatakse riivamisi. Tallinna kiriklikus ajaloos oli kõnealune aeg luterliku kiriku ülesehitamise ja kindlustamise ajastu. Poliitiline seotus Saksa-Rooma keisririigiga oli pärast Tallinna minekut Rootsi võimu alla 1561. aastal katkenud, kuid linn püsis endiselt saksakeelse kultuuri mõjuväljas. Sellest tulenevalt vaadeldakse väitekirjas Tallinna kiriku- ja usuajalugu tihedas seoses Saksa varauusaegse luterluse ja Rootsi provintsipoliitikaga. Ainese käsitlemisel lähtutakse kirikust ja religioonist kui varauusaegse linnaühiskonna enesestmõistetavast ja lahutamatust koostisosast. Väitekirjas uuritakse, kuidas mõjutas Tallinna kirikuelu linna kuulumine Rootsi koosseisu; millest sõltus Rootsi kirikupoliitika Tallinna suhtes; millised olid Rootsi võimu tingimustes Tallinna valikud ja võimalused linna kirikliku autonoomia säilitamisel; kuidas ja millises kontekstis kujunes Tallinnas välja luterlik kirikukorraldus; millised olid Tallinna kirikliku põhikorra alused ja eeskujud; millised asjaolud määrasid Tallinnas ilmaliku võimu ja vaimulikkonna vahelisi suhteid; millist vastukaja said Tallinnas 17. sajandi religioossed otsingud ja luterluse probleemid ning kuidas mõjutasid need linna kiriklikku miljööd ja avalikku elu. 17. sajandi Tallinna usulist õhkkonda, ühtlasi ajastu mentaliteete üldisemalt, püütakse muu hulgas tabada linna kahe kirikuõpetaja – eesti koguduse abipastori Georg Mülleri ja eri konfessioonide lähendamist taotleva luterliku teoloogia koolkonna esindaja Andreas Sandhageni – isikuloo kaudu. Kuna väitekirja teema paigutub viimasel poolsajandil Euroopa varauusaja uurimist enim mõjutanud kontseptsiooni, Saksa ajalooteaduses kujundatud konfessionaliseerimise teesi konteksti, siis uuritakse lähemalt ka määratluste „konfessionaalne ajastu“ ja „konfessionaliseerimine“ sisu.
Moodsa kunstnik-geeniuse idee sünd ja kujunemine Prantsuse ja Briti traditsiooni põhjal 17.–18. sajandil ning selle refleksioonid 20. sajandil
(2019-11-11) Rajavee, Holger; Maiste, Juhan, juhendaja; Päll, Janika, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Alates oma tekkimisest antiikajal on mõiste “geenius” lääne tsivilisatsiooni kultuuriloos kandnud eneses mitmeid tähendusi, teinud läbi mitmeid semantilisi muutusi, jõudes meie kaasaegsesse keelepruuki kui laialttarvitatav omadussõna, mille ajalooline tähendusväli on ununenud või muutunud olematuks. Ometi on sellel mõistel mängida ajalooliselt oluline roll, seda eriti kunstiteooria ja –ajaloo kontekstis, omades määravat tähendust kõikide kunstivaldkondade kujunemisloos. Uurimistöö keskendub geeniuse mõiste, kitsamalt kunstnik-geeniuse idee arengule ühe sajandi vältel 17. sajandi keskpaigast kuni 18. sajandi keskpaigani, mil formeerub, filosoofilises plaanis mõjutatuna suurel määral uusplatonismist, visioon moodsast geeniusest, geeniusest kui subjektist, eneseküllasest autorist, unikaalsete omadustega varustatud isikust. Teisisõnu öelduna on see ajajärk, mil kujundatakse välja arusaam kunstnikust selle tänapäeval mõistetavas tähenduses, idee kunstnik-geeniusest, mis ilmekalt reflekteerub 20. sajandi kunstniku retseptsioonis. Tegu on interdistsiplinaarse kultuuriajaloolise uurimistööga, mis hõlmab antud teema kontekstis enesesse erinevaid käsitlusi nii kunstiajaloo, kunsti- ja kirjandusteooria, filosoofia ja esteetikadistsipliini valdkondadest. Prantsuse ja Briti eriilmeliste geeniuse-käsitluste kaudu, mis moodustavad teineteist täiendades moodsa kunstnik-geeniuse idee tervikkuvandi, avab uurimistöö selle nähtuse arenguloo erinevad etapid, toetudes kahe nimetatud traditsiooni esindavate olulisemate autorite allikmaterjalidele. Töös on vaatluse all erinevad geeniuse ideed kujundavad komponendid, nagu näiteks leiutuslikkus, innustatus, kujutlusvõime, loovus, jt, millel rajaneb kunstnik-geeniuse olemuslik idee. Prantsuse ja Briti traditsiooni omavaheline võrdlusanalüüsis kerkivad reljeefselt esile kaks erinevat lähenemisviisi selle fenomenile, moodustades omavahelises sümbioosis terviknägemuse kaasaegsest kunstnikust.
Multilingual practices in the early modern Academia Dorpatensis (1632–1710)
(2018-10-23) Kriisa, Kaidi; Viiding, Kristi, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Väitekirja teemaks on mitmekeelsuspraktikad kõigis varauusaegse Tartu ülikooli, nii selle Academia Gustaviana (1632–1656) kui ka Academia Gustavo-Carolina perioodi (1690–1710) säilinud tekstides. Antud töö keskne mõiste – „mitmekeelsuspraktikad“, st vähemalt kahe keele vahelduv kasutamine ühe ajaloolise teksti piires – on antud doktoritöös katusmõisteks, mis võimaldab ühte uurimusse koondada hulgaliselt eri pikkuse, liigi, eesmärgiga akadeemilisi tekste ning kasutada nende analüüsimiseks laialdast terminoloogiat. Vajadus uurida mahukat varauusaegse Tartu ülikooli akadeemilist pärandit keelelistest aspektidest, on tingitud suuresti uurimislüngast, mis antud valdkonnas prevaleerib. Nimelt kaasaegsetes uurimustes ja akadeemiaga seotud dokumentides on 17. sajandi ülikooli keelekasutuse kohta informatsiooni väga vähe, mistõttu puudub tervikpilt sellest, milliseid keeli kasutati ülikoolisiseses ja -välises asjaajamises, akadeemia juhtimises ning ka õppetöö läbiviimises. Selleks, et anda täpne ülevaade varauusaegse Tartu ülikooli tegelikust keelekasutusest, kaardistati keeleseis. Mahukas töö korpus sisaldab arvukalt eri liiki tekste, mis moodustavad kokku kuus temaatilist sisupeatükki ühes 28 erineva allrühmaga, millest igaühe kohta on tehtud deskriptiiv-kvalitatiivne statistiline analüüs. Antud väitekirja peamiseks uurimisküsimuseks on akadeemia eri tegevussfääridest pärit tekstides esineva keelekasutuse varal kas ümber lükata või tõestada hüpotees, et 17. sajandi Academia Dorpatensis oli ladina keele keskne, nagu seni arvatud. Hüpoteesi tõestamiseks eeldati, et akadeemiast säilinud ükskeelsed tekstid on prevaleerivalt ladinakeelsed, ja kõigil juhtudel, mil ühe teksti piires kasutati koos vähemalt kahte eri keelt, on ladina keel alati domineerivaks ehk raamkeeles ning kõik ühes ladina keelega kasutatud rahvakeeled on sekundaar- ehk sissepõimitud keeled. Uurimistööst johtus, et keelevahetus kui protsess ei olnud akadeemias ühesuunaline, mille resultaadina oleks loodud kõigepealt ladina ja rahvakeelte vahel mitmekeelseid tekste ning hiljem üksnes rahvakeelseid. Keelevalik ja -vahetus sõltus eeskätt tekstiliigist, -funktsioonist, -autorist, -adressaadist ja -meediumist (st kas oli tegemist käsikirjalise või trükitud tekstiga). Tulenevalt töö resultaatidest, ei saa väita, et varauusaegne Tartu akadeemia olnuks eranditult kõigis oma toimimisvaldkondades ladina keele keskne, nagu on seni eeldatud, vaid üheks kesksemaks keeleliseks praktikaks oli mitmekeelsus, mis avaldus ladina keele samaaegses kasutamises koos rahvakeeltega, harvem koos teiste õpetatud keeltega.
Uue Testamendi tõlkimisest Rootsi ajal: käsikirjad, tõlkijad ja eesti kirjakeel
(2011-07-26) Tafenau, Kai
Väitekirjas käsitletakse eesti piiblitõlke ja eesti kirjakeele ajaloo aspekte 17. sajandi keskpaigast kuni tallinnakeelse Uue Testamendi ilmumiseni 1715. aastal. Töö koosneb seitsmest artiklist: kahes on käsitletud Tartus Ajalooarhiivis hoiul olevaid Uue Testamendi käsikirju, mida varem polnud süstemaatiliselt uuritud. Kaks artiklit on pühendatud 1680. aastate lõpus ja 1690. aastate algul eesti keele üle peetud diskussioonidele. Ülejäänud kolmes artiklis on käsitletud teemaga seotud üksikküsimusi: Heinrich Gösekeni sõnaraamatu koostamise põhimõtteid, kuningas Karl XI poolt 1680. aastate algul eestikeelse Uue Testamendi tõlkimise ja trükkimise kohta antud korraldusi ning tartukeelse kirikukirjanduse väljaandja Adrian Virginiuse autobiograafiat. Allikate kriitiline analüüs ja detailuuring on võimaldanud ümber lükata mõned senistes uurimustes levinud ekslikud seisukohad ning käibesse tuua uusi allikaid, mis seni pole uurijate tähelepanu pälvinud

Sirvi

Sirvi 1. TÜ väitekirjad alates 2004. Doktoritööd, teadusmagistritööd. Theses, PhD, MSc, ETD Märksõna "17th century" järgi