Sirvi Märksõna "risk factors" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 20 27

listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Acute myocardial infarction in Estonia 2001–2014: towards risk-based prevention and management
(2019-07-04) Saar, Aet; Eha, Jaan, juhendaja; Ainla, Tiia, juhendaja; Marandi, Toomas, juhendaja; Fischer, Krista, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Südame-veresoonkonna haiguste, eelkõige südame isheemiatõvest ja südamelihase infarktist põhjustatud suremus Eestis on viimastel aastakümnetel langenud, kuid on jätkuvalt Euroopa keskmisest kõrgem. Suremuse edasine langetamine eeldab tõhusamat infarkti ennetamist ja paremat ravi. Ennetuse nurgakiviks on kõrgeima haigestumisriskiga inimeste kindlaks tegemine ja neile ennetava ravi pakkumine, et vähendada infarkti haigestumise tõenäosust. Ravijuhised soovitavad selleks kasutada riski hindamise skoore, mis ennustavad riskifaktorite esinemise põhjal haigestumise tõenäosust. Riskihinnangu alusel otsustatakse ennetava ravi vajadus – kõrgem risk eeldab varasemat ja tõhusamat sekkumist. Riskiskoorid on välja töötatud madalama südame-veresoonkonna haiguste levimusega arenenud riikides ning seni ei ole nende sobivust Eesti rahvastikul hinnatud. Doktoritöö tulemusel selgus, et kolmest riskiskoorist kaks – Euroopas kasutatav SCORE ja Ameerika PCE sobivad südame-veresoonkonna haiguste riski hindamiseks Eestis. Suurbritannia QRISK2 alahindas oluliselt haigestumise tõenäosust ja seega vajaks enne kasutamist kohandamist Eesti oludele. Doktoritöös hinnati ka südamelihase infarktiga patsientide ravi kvaliteeti Eestis 2001–2014. Kuigi patsientide keskmine vanus ja kaasuvate haiguste esinemise sagedus kasvasid, paranes oluliselt infarktijärgne elulemus, mida võib seostada ravijuhistes soovitatud kaasaegse ravi paranenud kättesaadavusega. Uuringuperioodi jooksul ühtlustusid infarkti ravikvaliteet ja -tulemused Eestis – 2011. aastaks ei sõltunud ellujäämise tõenäosus enam sellest, kas patsient pöördus esmaselt piirkondlikku või kohalikku haiglasse. Probleemina tõi töö välja nn. ”riski-ravi paradoksi”, mille kohaselt kõrgeima riskiga patsiente ravitakse vähem tõhusalt võrreldes madalama riskiga haigetega. Seega, infarktijärgse elulemuse edasiseks parandamiseks tuleb enam tähelepanu pöörata kõrgeima riskiga, sealhulgas eakate, suhkrutõve ja neerupuudulikkusega patsientide ravile.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Adaptation to oncogenic pollution and natural cancer defences in the aquatic environment
(2023-05-15) Baines, Ciara; Sepp, Tuul, juhendaja; Saks, Lauri, juhendaja; Giraudeau, Mathieu, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Vähki võivad haigestuda kõik hulkraksed organismid. Liikide võime vähki alla suruda on erinev. Kuna suuremaks kasvamine ja kauem elamine suurendavad organismide vähiriski, on tugevaim kaitse suurekasvulistes ja pikaealistel liikidel. Näiteks kui inimeste vähkisuremus on umbes 17%, siis elevantidel on see alla 5%. Loomade risk haigestuda vähki ei sõltu mitte ainult elueast ja kehasuurusest, vaid ka keskkonnast. Reostus on nii inimeste kui ka teiste loomade vähki haigestumise riski suurendanud. Veekeskkonnas elavad loomad on reostuse vähki tekitava mõju osas eriti haavatavad, kuna reostus levib veekeskkonnas kiiresti ning kuhjub veekogude setetes. Oma doktoritöös uurisin reostuse ja vähitekke seoseid veeliikidel. Praeguseks on umbes 30 veeliigi puhul seost reostuse ja vähi vahel näidatud, kuid kõige paremini on see seos tõestatud kaladel. Kalad, kes kasvavad suureks ja elavad kaua, peavad suureks kasvamiseks vajalike geenide koopiate suuremat arvu kompenseerima vähikaitsegeenide koopiate arvu suurendamisega. Võrdlev uuring võimaldas ka ennustada, millised kalaliigid on kõige tugevama ja millised kõige nõrgema vähikaitsega. Merepõhjas elavate kalaliikide, jõelesta ja soomuslesta peal uurisin, miks on esimene neist liikidest vähile haavatavam kui teine. Leidsin, et vähi tekkeks peab jõelestadel olema alla surutud mitmete geenide avaldumise tase. Sama ei ole näha soomuslestade puhul. See viitab võimalusele, et jõelestadel on olemas vähikaitsemehhanismid, mis aitavad neil hoida madalamat vähitaset. Tänapäevases maailmas on looduslike vähikaitsemehhanismide mõistmine muutunud eriti oluliseks, kuna inimtekkelised keskkonnamuutused on suurendanud vähi esinemissagedust nii inimestel kui ka looduslikel liikidel. Liikide erineva haavatavuse mõistmine vähitekke kontekstis võib tulevikus aidata paremini mõista reostuse mõju looduslikele liikidele ning panustada ka parematesse regulatsioonimehhanismidesse, kaitsmaks looduslikke liike ja populatsioone väljasuremise eest.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Antecedents and consequences of divorce in Estonia from longitudinal and multigenerational perspectives
(2017-12-04) Rootalu, Kadri; Tooding, Liina-Mai, juhendaja; Kasearu, Kairi, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Abielude sõlmimise ja lagunemise trendid on pidevalt nii teaduslike kui maailmavaateliste väitluste tulipunktis. Käesolevas töös vaadatakse abielulahutuste põhjuseid ja tagajärgi lastele inimese elutee perspektiivist. Selleks kasutatakse kahe sotsioloogilise uuringu andmeid: „Ühe põlvkonna elutee“, milles jälgitakse 1983. aasta keskkoolilõpetajate edasist eluteed kuni aastani 2005 ning uuring „Laste väärtus ja põlvkondadevahelised suhted“, mille Eesti andmed koguti aastal 2009. Uuringute käigus selgus, et suurt rolli lahutuse riski puhul mängib abiellumisvanus. Suurema tõenäosusega lahutatakse nooremas vanuses sõlmitud kooselud, registreeritud abielud on stabiilsemad kui vabaabielud. Samuti on väiksem lahutuse risk sellistes peredes, kus kasvavad ka lapsed. Abikaasade hariduse mõju lahutuse riskile on tunduvalt väiksem. Uuringust selgus, et naiste puhul haridustase lahutuse riski ei mõjuta. Meeste puhul oli kõrgharidusega vastajatel veidi väiksem lahutuse risk. Töös otsiti ka vastust küsimusele, kas ja kuidas vanemate lahutus mõjutab noore inimese eluplaane ja tegelikku eluteed. Selgus, et vanemate lahutuse mõju on nähtav eriti tüdrukute puhul. Lahutatud vanematega perest pärit tüdrukud plaanivad varem kodust välja kolida kui kahe koos elava vanemaga kasvanud tüdrukud. Tegelikult kodust väljakolimise vanustes siiski erinevusi ei leidunud. Küll aga oli näha, et lahutatud vanematega perest pärit tüdrukud hakkavad oma peret looma nooremas vanuses. Seega, tehtud plaanid ja tegelikud elusündmused olid vanemate lahutusest mõjutatud eri viisil. Samuti vaadati töös, kuidas mõjutab päritolupere noorte inimeste hoiakuid abielulahutuste suhtes. Uuringust selgus, et 15-aastaste laste hoiakud abielulahutuste suhtes ei sõltunud suurel määral nende emade hoiakutest lahutuste suhtes ega ka kasvupere tüübist. Tundub, et tegemist on noorte jaoks piisavalt isikliku teemaga, kus otsused langetatakse peamiselt ise.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Assessing COVID-19 risk and sequelae: the role of vaccination in modifying infection, severity, and long-term outcomes
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-11-26) Meister, Tatjana; Suija, Kadri, juhendaja; Uusküla, Anneli, juhendaja; Kalda, Ruth, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
COVID-19 pandeemia raputas kogu maailma ja tõi kaasa enneolematu surve tervishoiusüsteemidele. Haiguse mitmetahuline kliiniline pilt, kõrge suremus ja paljude organsüsteemide haaratus põhjustasid märkimisväärse koormuse tervishoiule, mis sundis rakendama ulatuslikke meetmeid viiruse leviku piiramiseks. COVID-19 pikaajalised tervisemõjud on alles uurimisel, kuid esialgsed andmed viitavad seostele püsivate kehaliste kaebustega ning suurenenud esmashaigestumusele südame-veresoonkonna, ainevahetus- ja närvisüsteemi haigustesse. Kolmel Eesti rahvastikupõhisel kohortuuringul põhinev uurimistöö kasutas riiklikke elektroonilisi terviseandmebaase ning selle eesmärk oli selgitada COVID-19 riski mõjutavaid tegureid ja haiguse pikaajalisi tagajärgi. Uurimistöö näitas, et nakatumisrisk oli suurem naistel ja tööealistel inimestel, samas kui kõrgem haridustase vähendas SARS-CoV-2 läbimurdeinfektsiooni tõenäosust. Haiguse raskusaste suurenes vanuse ja kaasuvate haiguste arvu kasvades, kusjuures krooniline neeruhaigus, pahaloomulised kasvajad, kardiovaskulaarsed ja metaboolsed häired avaldasid kõige tugevamat mõju. COVID-19 vastane vaktsineerimine vähendas nimetatud teguritest tulenevat riski, kuid ei kõrvaldanud seda täielikult. Dementsusega inimesi hospitaliseeriti harvem, kuigi nende surmarisk COVID-19 tõttu oli tõusnud. Vaktsiini kaitsev mõju infektsiooni eest kestis lühikest aega ning läbimurdeinfektsioonid olid sagedased, kuigi kaitse raske COVID-19 kulu eest oli märkimisväärne ning püsis vähemalt kuus. Vaktsiini tõhustusdoos pakkus olulist täiendavat kaitset. COVID-19 vastane vaktsineerimine vähendas ägedate kardiovaskulaarsete sündmuste ja surma riski pärast nakatumist, muuhulgas kerge ja mõõduka raskusastme COVID-19 puhul. Vaktsineerimise kaitsev mõju piirdus peamiselt ägeda ja varase postakuutse perioodiga ning varieerus vanuse ja soo lõikes, pakkudes suuremat kaitset naistele ning alla 70-aastastele meestele. Meeste risk oli järjepidevalt kõrgem nii ägedate COVID-19 tüsistuste kui ka postakuutsete kardiovaskulaarsete tüsistuste ja suremuse osas, viidates soospetsiifiliste tegurite olulisusele haiguse kulus ja pikaajalistes tervisemõjudes. Uurimistöö tulemused toetavad riskipõhiseid ennetusmeetmeid, tõhustatud järelevalvet haiguse põdemise järel sõltumata vaktsineerimise staatusest ning vaktsineerimise käsitlemist laiemalt kui vaid haiguse raskusekulgu modifitseerivat vahendit. Ennetusstrateegiad peavad arvestama muutuvate riskide ning haavatavate rühmadega, kelle risk ei ei pruugi vaktsineerimisega täielikult kaduda ning kellele peab olema tagatud võrdne ligipääs ravile.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Cardiometabolic risk profile and body composition in early rheumatoid arthritis
(2020-05-14) Müller, Raili; Kallikorm, Riina, juhendaja; Lember, Margus, juhendaja; Põlluste, Kaja, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Reumatoidartriit on põletikuline haigus, mida põeb ligi 1% täiskasvanutest. Tüüpiliselt on artriidist haaratud väikesed liigesed kätel ja jalgadel, need on turses ja valulikud. Liigesepõletik on reumatoidartriidi korral vaid jäämäe tipp, haigusest on haaratud kogu organism, sealjuures tekib põletik juba oluliselt enne esimeste haigusnähtude teket. Tänapäevane ravi võimaldab vältida varasemalt reumatoidartriidi paratamatuks tagajärjeks olnud liigesedeformatsioonide ja tõsiste liigeseväliste nähtude teket. Vaatamata ravi arengule on reumatoidartriiti põdevatel patsientidel endiselt lühem eluiga võrreldes tervetega, peamiselt on varane suremus põhjustatud sagedasemast ja ebatüüpilisest südame- veresoonkonna haiguse esinemisest. Üldrahvastikus on südame- veresoonkonna haiguste risk sageli seotud kõrgema kehakaaluga, reumatoidartriidi korral on leitud vastupidine seos- normkaalulistel on risk kõrgem kui ülekaalulistel. Tüüpilised rasvumisega seotud südame- veresoonkonna haiguste riskitegurid on kõrgvererõhktõbi, suhkruhaigus, kõrge kolesterooli ning triglütseriidide tase ja vöökoha rasvumine, mille koosesinemist nimetatakse metaboolseks sündroomiks. Metaboolse sündroomiga seostub lihaste ja teiste kudede madal tundlikkus veresuhkru taset reguleeriva hormooni- insuliini suhtes (insuliinresistentsus), mis veelgi suurendab veresoonkonna kahjustuse tõenäosust. Reumatoidartriidi üheks kaasnevaks nähuks on keha koostise muutus: rasvkoe osakaalu suurenemine ja lihaskoe vähenemine stabiilse kehakaalu juures. See fenomen, mida nimetatakse sarkopeeniliseks rasvumiseks, suurendab südamehaiguste riski enam kui tavapärane rasvumine. Enamik uuringuid südame- veresoonkonna haiguste riski mõjutavate tegurite ja keha koostise muutuste kohta reumatoidartriidi korral põhinevad kaua kestnud haigusega patsientide andmetel. Varasemalt mujal avaldatud uuringud annavad vihjeid selle kohta, et muutused võivad tekkida juba haiguse esimestel kuudel või isegi enne liigesepõletiku teket. Käesolev uurimistöö selgitab metaboolse sündroomi, insuliinresistentsuse ja keha rasv- lihaskoe osakaalu muutuste kujunemist esimestel kuudel pärast reumatoidartriidi kliinilist avaldumist. Lisaks otsisime haiguse ja eluviisiga seotud nähte, mis seletaksid keha koostise muutuste teket. Andmed põhinevad 92 varase reumatoidartriidiga patsiendi uurimisel, keskmiselt oli uuringute läbiviimise ajaks haiguse diagnoosimisest möödunud üks kuu. Võrdlesime saadud tulemusi Eesti üldrahvastiku andmetega, kaasates kontrollgrupina patsiendid perearstikeskuste nimistutest. Leidsime, et juba reumatoidartriidi esimestel kuudel on ainevahetuslike kõrgema südame- veresoonkonna haiguse riskiga seotud tegurite esinemissagedus kõrgem kui üldrahvastikus. Võrreldes andmeid kontrollgrupiga selgus, et hüpertensiooni, hüperglükeemiat ja metaboolset sündroomi esines oluliselt enam normkaalulistel reumatoidartriidiga patsientidel. Metaboolne sündroom oli 17% normaalkaalulistest artriidihaigetest ja vaid 2% kontrollgrupi samas kaalurühmas, ülekaaluliste/rasvunute seas olulist erinevust gruppide vahel esile ei tulnud. Reumatoidartiidiga patsientidel oli sagedamini kõrgenenud vererõhk, kuid vähesed nende hulgast kasutasid vererõhku alandavaid ravimeid. Perearstikeskusest juhuslikult valitud kõrgenenud vererõhuga patsientidest said ravi enam kui pooled, samas reumatoidartriidi haigetest vaid 31 protsenti. Saab järeldada, et ka varase artriidiga patsiente tuleks tihedamalt jälgida südame-veresoonkonna haiguse riskitegurite osas isegi sel juhul, kui nad on normkaalulised. Südame- veresoonkonna haiguse riski tõstvat madalat tundlikkust insuliini toimele esines varase reumatoidartriidiga haigetel ligi 5 korda enam kui kontrollgrupis. Insuliinresistentsust oli enam meestel ja nendel, kellel olid veres kõrgenenud põletikunäitajad. Leidsime, et nende muutuste teket ei saa ennustada kehamassiindeksi alusel, vaid vähenenud tundlikkus insuliini toime suhtes on seotud madala lihasmassiga. Erinevused kontrollgrupist keha rasv- ja lihaskoelises koostises oli täheldatavad enamikul varase reumatoidartriidiga patsientidest, neist 42% oli madal lihaskoe mass, 68% kõrge rasvkoe protsent ja 26% nii vähene lihaskude kui ka kõrge rasvkoe osakaal (sarkopeeniline rasvumine). Kõigest 16% reumatoidartriidi haigetest olid normaalse keha koostisega, samas tervete hulgas oli normaalse keha koostisega uuritavaid 43%. Lihasmassiga seotud tegurite osas leidsime olulisi erinevusi haigete ja kontrollgrupi vahel. Reumatoidartriidi grupis oli lihasmassi vähesus seotud kõrgema põletikunäitajate taseme, glükokortikoidhormoonide kasutamise ja madalama valgusisaldusega toidus. Kontrollgrupi hulgas olid olulisemad traditsioonilised lihasmassi mõjutajad nagu kõrgem vanus, vähesem liikumine ja suitsetamine. See uurimistöö näitas, et reumatoidartriidile omased kehakaalust sõltumatud eripärad südame veresoonkonna haiguste riskitegurite esinemises kujunevad juba varase haiguse korral. Nende ainevahetuslike muutustega tuleks arvestada hinnates südame- veresoonkonna haiguste riski reumatoidartriidiga patsientidel. Õigeaegne riskitegurite tuvastamine ja mõjutamine raviga võib aidata vähendada südamehaiguste tõenäosust ja vähendada enneaegset suremust reumatoidartriidi patsientide seas.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Digital communication technologies and mental health: an interplay between usage types and user characteristics
(2023-03-01) Gugushvili, Nino; Verduyn, Philippe, juhendaja; Ruiter, Robert A. C., juhendaja; Täht, Karin, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Maastricht University
Nutitelefonide ja sotsiaalmeedia suhtlusvõrgustike (SM) levikuga on nii akadeemilistes ringkondades kui ka väljaspool kaasnenud mure, et need digitaalsed kommunikatsioonitehnoloogiad võivad negatiivselt mõjutada kasutajate vaimset tervist. Sel põhjusel on viimase kahe aastakümne jooksul tehtud palju uuringuid mõistmaks kuidas need digitaalsed kommunikatsioonitehnoloogiad mõjutavad kasutajate vaimset tervist. Varasemad uuringud on keskendunud peamiselt üldisele ajale, mille inimesed veedavad nutitelefone ja SM-e kasutades. Need uuringud on andnud erinevaid tulemusi ja meta-analüüsid on näidanud, et keskmiselt on nutitelefoni ja SM-i kasutamise mõju vaimsele tervisele negatiivne, kuid väike. Kuid üldisele kasutusajale keskendumine ei võta arvesse (1) kasutustüüpe, (2) kasutaja omadusi ja (3) erinevust digitaalsete kommunikatsioonitehnoloogiate mitte-probleemse ja probleemse kasutamise vahel ega ka seda kuidas need kolm aspekti koos toimivad kasutajate vaimsele tervisele. Käesolev väitekiri käsitleb neid kolme peamist piirangut ja suurendab meie arusaamist sellest olulisest küsimusest. Esiteks näitab doktoritöö, et erinevad SM-i (nt aktiivne versus passiivne) ja nutitelefonide (nt sotsiaalne versus mittesotsiaalne) kasutustüübid on vaimse tervisega erinevalt seotud. Teiseks näitab töö, et need seosed erinevad kasutajate lõikes süstemaatiliselt ja tuvastab samuti nende seoste juures olulist rolli mängivad ohutegurid (nt neurootilisus). Kolmandaks selgitab doktoritöö ka otsesed ja kaudsed seosed nende ohutegurite, digitaalsete kommunikatsioonitehnoloogiate probleemse kasutamise ja vaimse tervise näitajate vahel. Kokkuvõttes näitab käesolev doktoritöö, et digitaalsete kommunikatsioonitehnoloogiate mõju vaimsele tervisele on keeruline ja sõltub digitaalsete kommunikatsioonitehnoloogiate kasutusviiside ja kasutajate omaduste vastastikusest interaktsioonist.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Eesti laste vaimse tervise uuring
(Tartu Ülikool, 2024) Tuvi, Iiris; Tulviste, Tiia; Ilves, Kerli; Tamm, Anni; Urm, Ada; Bachmann, Janika; Timberg, Minni; Trankmann, Sabina; Konstabel, Kenn; Laidra, Kaia; Sultson, Hedvig; Murd, Carolina; Eensoo, Diva; Rahno, Jaana; Siilbek, Eike; Havik, Merle; Stamberg, Tõnis; Södor, Kaja; Strapatšuk, Irina; Tervise Arengu Instituut; Turu-uuringute AS; Tartu Ülikool
Eesti laste vaimse tervise uuring (LVTU) viidi esmakordselt läbi Sotsiaalministeeriumi tellimusel perioodil 22.06.2023–28.02.2025 Tartu Ülikooli, Tervise Arengu Instituudi ja Turu-uuringute AS-i koostöös. Uuringu eesmärgid: kaardistada viie välisriigi ja Eesti varasemad praktikad, töötada välja metoodika, viia läbi uuring ning teha ettepanekud seiresüsteemi loomiseks. Kaardistati Inglismaa, Kanada, Norra, Soome ja Saksamaa seireuuringud, mh iga uuringu valimitüüp ja vanuserühm, mõõdikud, andmete kogumise viis ja regulaarsus. Koostati ülevaade üksikutest laste vaimsele tervisele keskendunud küsimustest varasemastes Eestis uuringutes. Uuring keskendus 2.–11. klassi õpilastele ja nende vanematele üle terve Eesti, valim oli koolide põhine. Küsimustik käsitles: taustatunnuseid; vaimse tervise riski-(nt koolistress) ja kaitsetegureid, heaolu; vaimse tervise probleeme; vaimse tervise hoiakuid ning abi kasutamist. Lapsevanemate küsimused puudutasid nii vanemat ennast kui uuringus osalevat last. Küsitlusuuring toimus veebruar–mai 2024. Lapsi osales 681 (11,8% kutsututest), kellest 526 (77,2%) puhul olid kasutatavad ka lapsevanema vastused. Tulemused: vaimse tervise probleeme esines rohkem tüdrukutel ning need sagenesid vanuse suurenedes. Kuigi sotsiaalmajanduslikud tegurid olid heaoluga seotud, osutusid suhete, kooli, individuaalsete omaduste ja eluviisiga seotud riski- ja kaitsetegurid ka oluliseks. Uuringu madala vastamismäära tõttu tuleb silmas pidada, et tulemused kajastavad eelkõige konkreetse valimi olukorda. Seiret tuleks teostada LVTUs väljatöötatud küsimustikega iga 2–3 aasta järel, kaasates nii varem osalenud lapsed kui ka uued osalejad. Kui 11–17-aastaste puhul kasutada enesehinnangulisi vastuseid, siis 8–10-aastaste puhul kaasata ka lapsevanemad. Jätkata koolipõhise andmekogumisega ja lisada LVTU koolidele kohustuslike riiklikult oluliste uuringute nimekirja. Uuringu tulemused kinnitasid vajadust laste vaimse tervise seiresüsteemi järele.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Enesevigastamise levimus ja riskitegurid Eesti laste ja noorte seas
(Tartu Ülikool, 2025) Aasmann, Helen; Havik, Merle, juhendaja; Konstabel, Kenn, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Psühholoogia instituut
Uurimistöö keskendub Eesti koolinoorte enesevigastamise riskiteguritele ja levimusele tuginedes Eesti laste vaimse tervise uuringu andmetele. Uuring viidi läbi küsitlusena õpilaste ja nende seaduslike esindajate seas. Osales 492 õpilast üle Eesti vanuses 11–17 aastat. Tulemused näitasid, et enesevigastamine on kõige enam levinud tüdrukute ja 15+aastaste noorte seas. Peamiseks riskiteguriks osutus riskikäitumine, näiteks alkoholi, tubaka ja narkootikumide tarvitamine. Sotsiaalmajanduslik taust ning kiusamine ei olnud olulisteks enesevigastamise ennustajateks. Laste vaimse tervise uuring on ellu kutsutud, et töötada välja noorte vaimse tervise seireks sobiv metoodika. Tulemused võimaldavad Eesti riigil tõhustada ennetusprogramme ning kujundada tervisepoliitikat, mis toetab noorte vaimset heaolu. Uuringu tulemused informeerivad lapsevanemaid, koolipersonali ja tervisevaldkonna eksperte olema tähelepanelikumad riskirühmade suhtes, et enesevigastamist õigeaegselt märgata ja ennetada.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Etiopathogenetic and clinical aspects of peritonsillar abscess
(2021-12-15) Vaikjärv, Risto; Mändar, Reet, juhendaja; Kasenõmm, Priit, juhendaja; Kõljalg, Siiri, juhendaja; Štšepetova, Jelena, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Peritonsillaarne abstsess (PTA) on mäda kogunemine kurgumandli ja ülemise neeluahendaja lihase vahele. PTA puhul on tegu kõige sagedasema erakorralist hospitaliseerimist vajava haigusega kõrva-nina-kurguhaiguste valdkonnas. Haiguse ravi seisneb abstsessi kirurgilises avamises ja adekvaatses antibakteriaalses ravis. Traditsiooniliselt on PTA-d peetud ägeda tonsilliidi tüsistuseks, kuid arvatakse, et PTA võib alguse saada ka väikeste mandli ümber olevate süljenäärmete põletikust, mida kutsutakse Weber’i süljenäärmeteks. Antud doktoritöö peamine eesmärk oli hinnata PTA etiopatogeneetilisi faktoreid, haiguse kliinilist pilti ja võimalikke uusi viise haiguse ennetamiseks ja raviks. Kokku uuriti 114 patsienti kahes erinevas etapis. PTA tekke oluliseks riskifaktoriks osutus kurgumandlite ja kurgumandlite ümbruse koe armistumine korduvate põletike tõttu. Suitsetamine ja antibakteriaalse ravi puudumine enne hospitaliseerimist olid seotud PTA ägedama kliinilise pildiga. Kuigi pooltel PTA patsientidel olid hospitaliseerimisel täidetud sepsise kliinilised kriteeriumid, ei olnud nende patsientide haiguse kulg kokkuvõttes pikem ega raskem. Leidsime, et mandlilooži biopsia on parim koht mikrobioloogilise analüüsi võtmiseks, kui kasutada mikrobioloogilisi külve. Molekulaarsete metoodikate korral sobivad mäda ja biopsia mikrobioloogiliseks analüüsiks võrdselt hästi. Sagedasemad PTA tekitajad on Streptococcus pyogenes, fusobakterid ja Streptococcus anginosus-e grupi esindajad. Empiiriliseks PTA raviks sobib penitsilliin. PTA-d seostakse kõige rohkem Streptococcus pyogenes’ega, mis on ka ühtlasi sagedasim ägeda tonsilliidi tekitaja. Näitasime, et polüoolid nagu ksülitool ja erütritool omavad inhibeerivat efekti enamike Streptococcus pyogenes-e tüvede osas, mis loob võimaluse nende kasutamiseks kurgupõletike ja PTA ennetamisel.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
From registry to reality: insights into myocardial infarction care and prevention across Estonia and Europe
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-11-24) Asser, Piret; Eha, Jaan, juhendaja; Ainla, Tiia, juhendaja; Marandi, Toomas, juhendaja; Fischer, Krista, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiinteaduste valdkond
Eestis on südamelihaseinfarkti (müokardiinfarkti, MI) järgne suremus viimastel kümnenditel langenud, kuid langus on olnud aeglasem kui Põhjamaades ning viimasel ajal veelgi pidurdunud. Üks põhjus peitub patsientides: erakorraliselt jõuab haiglasse üha rohkem nooremaid kõrge metaboolse riskiga inimesi (ülekaalulised, II tüüpi diabeediga, kõrge vererõhuga patsiendid) ning samal ajal lisandub väga eakaid ja mitmete kaasuvate haigustega patsiente. „Tüüpilist“ MI-patsienti kohtab üha harvem; erinevad riskiprofiilid vajavad erinevaid lahendusi. Eesti suurim kasutamata võimalus on süstemaatiline järelravi ja sekundaarne preventsioon - st uue MI ja surma ennetamine järjekindla medikamentoosse ravi, taastusravi ja selgete ravieesmärkide abil. Oma doktoritöös uuris kardioloog Piret Asser Eesti Müokardiinfarktiregistri (EMIR) andmeid ja võrdles neid Rootsi, Norra ja Ungari registritega. Eestis on ägeda seisundi ravi haigla etapil selgelt paranenud, paraku aga tekivad lüngad edasises käsitluses. Võrreldes Põhjamaadega püsib MI järgne pikaajaline suremus kõrgem — selle põhjuseks on liiga hiline abi otsimine, kõrge riskiga MI-patsientide alaravi ja ebaühtlane järelravi. Uurimustöö toob esile ka südame ja neerude vahelise seose. Isegi kerge neerufunktsiooni langus noorematel MI-patsientidel seostub kõrgema suremusega. Vanemaealistel hoiavad absoluutset riski kõrgel muud haigused. Kuna neerud aitavad reguleerida vererõhku, vedelikutasakaalu ja põletikku, võimendab halvenev neerutalitlus vaikselt südame-veresoonkonna riski. Põhjamaade kogemusest on palju õppida: haiglast väljakirjutamine on alles stardipauk, mitte finiš. Taastusravi on standard, mitte erand; sellele järgneb selge jälgimisplaan koos isiklike eesmärkidega vererõhu, LDL kolesterooli ja veresuhkur väärtuste jaoks ning süsteemne, registriandmetel põhinev tagasiside. Eesti liigub samas suunas ja patsientide ravijärgimine on paranenud, kuid ühtne üleriigiline MI patsienditeekond on veel väljakujunemisel. Suurima võidu MI järgse suremuse langetamisel saame pärast haiglaravi: süsteemsest järelkontrollist, taastusravist ja jõulisest sekundaarse preventsiooni rakendamisest.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Geograafilise ruumi sotsiaalse konteksti andmete seos depressiooni- ja ärevuse riskiga
(Tartu Ülikool, 2024) Aganits, Loretta; Kreegipuu, Kairi, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Psühholoogia instituut
Käesoleva magistritöö eesmärk oli uurida sotsiaal-füüsilise keskkonnaga seotud tegurite seost depressiooni ja ärevuse riskiga. Magistritöös kasutati andmeid Eesti Rahvastiku Vaimse Tervise Uuringu (RVTU) I-III laine küsitlusuuringutest. Valim koosnes 6233 inimesest (3726 naised, M=49,5 aastat, SD = 19,2 aastat). Geograafilise ruumi kontekstiteguritest ennustas perearstikeskuse kaugus elukohast oluliselt ärevuse riski tõenäosust ehk mida kaugemal on perearstikeskus elukohast, seda suurem on risk ärevuse sümptomite esinemiseks. Depressioonirisk ei olnud geograafiliste kontekstiteguritega oluliselt seotud. Riskitegurid depressiooni ja ärevuse riskile on: vaimse tervise häire diagnoos, varasema traumaatilise sündmuse kogemine, alkoholi sage tarvitamine, narkootiliste ainete tarvitamine, hasartmängusõltuvusele viitavate märkide olemasolu, sage tööstress ning naissugu. Kaitsetegurid depressiooni ja ärevuse riskile on: rahulolu erinevate elu aspektidega (sh majanduse, tervise ja perega), vanus, sissetulek, unetundide arv, haridus. Aktiivselt liikumine 2-6 korda nädalas ennustas depressiooni riski tõenäosuse vähenemist ning 1 kord nädalas aktiivselt liikumist ennustas suuremat ärevuse riski tõenäosust.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Häirunud söömiskäitumise psühholoogilised riskitegurid 13-16-aastastel lastel: longituuduuring
(Tartu Ülikool, 2019) Jänes, Jana; Akkermann, Kirsti, juhendaja; Soidla, Kärol, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Psühholoogia instituut
Antud töös uuriti poiste ja tüdrukute puhul riskifaktorite prospektiivset mõju häirunud söömiskäitumisele ning analüüsiti, millised on olulisemad häirunud söömiskäitumise ennustajad. Lapsed täitsid enesekohaseid küsimustikke kahe aastase vahemikuga 13-14-aastaselt ja 15-16-aastaselt. Tulemusena leiti, et tüdrukutel ja poistel üksikult analüüsitud olulisteks häirunud söömiskäitumise prospektiivseteks riskifaktoriteks kujunesid perfektsionism, tajutud sotsiaalne surve saledusele või lihaselisusele, koolipäevadel ebaregulaarne söömine ning madal enesehinnang, kuid neurootilisus, madal rahulolu tajutud sotsiaalse toega ja madal rahulolu kehakujuga olid olulise ennustusvõimega ainult tüdrukutel. Erinevate riskifaktorite koos hindamisel olid mõlema soo puhul kõige olulisemateks ennustajateks madal enesehinnang ja kõrge tajutud sotsiaalne surve saledusele või lihaselisusele. Töö tulemused panustavad häirunud söömiskäitumise riskifaktorite sooliste erinevuste hindamisesse.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Healthcare-associated infections in Estonia – epidemiology and surveillance of bloodstream and surgical site infections
(2015) Mitt, Piret; Maimets, Matti, juhendaja; Naaber, Paul, juhendaja; Tartu Ülikool. Arstiteaduskond.
Haiglatekkese infektsiooni (HI) teke on seotud arstiabi osutamisega, kuid üheks oluliseks riskiteguriks on ka patsiendi enda tervislik seisund. HI avaldub kas haiglas viibides või pärast sealt lahkumist. Euroopas diagnoositakse HI igal aastal 3,2 miljonil patsiendil. Kõige enam on ohustatud intensiivravi osakonna patsiendid. Üheks sagedasemaks HI liigiks on operatsioonipiirkonna infektsioon (OPI) ning kõige raskemaks on vereringeinfektsioon (VRI). HI järelevalve on infektsioonide vältimise nurgakiviks, kuna see võimaldab leida parimat viisi HI ennetamiseks. Oma töös selgitasime haiglatekkese VRI ja keisrilõikejärgse OPI haigestumust, surmavusmäära, riskitegureid ning haigustekitajaid. Samuti hindasime keisrilõikejärgse OPI haiglavälise järelevalve meetodi sobivust kasutades erinevaid võimalusi nagu patsientidele helistamine, küsimustik arstidele ning ambulatoorsete kaartide analüüs. Viisime läbi kolm uuringut: VRI uuringu nii kolmes Eesti haiglas kui ka Tartu Ülikooli Kliinikumi (TÜK) lasteintensiivravi osakonnas (LIRO) ning keisrilõikejärgse OPI uuringu TÜK naistekliinikus. Leidsime, et kolme haigla VRI haigestumus, surmavusmäär ja haigustekitajad ei erine oluliselt mujal maailmas läbi viidud uuringute tulemustest. Samas võeti uuringuperioodil vähe verekülve, mis võis mõjutada tulemust. LIRO VRI haigestumus oli kõrge, mida muuhulgas võisid mõjutada kaks bakteriaalset puhangut uuringuperioodil. Samuti mõjutasid puhangud haigustekitajate spektrit ja antibakteriaalse tundlikkuse andmeid. VRI surmavusmäär oli madal võrreldes teiste uuringutega. Peamiseks riskiteguriks mõlemas töös olid veresoonesisesed kateetrid. Keisrilõikejärgne OPI tekkis 6% patsientidel, mis on madalam võrreldes teiste uuringutega. Pärast haiglast lahkumist saime informatsiooni 95% patsientide kohta. Peaaegu pooled OPI juhud diagnoositi pärast haiglas viibimist, mis rõhutab haiglajärgse järelevalve olulisust. Riskiteguriks osutus lootekestade põletik, invasiivne loote jälgimine ja kirurgiline haavaklass III ja IV. Edaspidi on HI vähendamisel oluline tegeleda nii leitud riskiteguritega kui ka puhangute vältimisega. VRI diagnostikaks tuleb parandada verekülvide võtmise praktikat. Meie valitud meetod osutus sobivaks keisrilõikejärgse OPI haiglaväliseks järelevalveks.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Imiku- ja lapseea patoloogia kui riskifaktor söömishäire tekkeks noorukieas
(Tartu Ülikool, 2019) Salm, Evelyn; Akkermann, Kirsti, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Psühholoogia instituut
Söömishäired on raske psühhiaatriline haigus, millel on kompleksne etioloogiline taust. Käesoleva uurimistöö eesmärk oli uurida söömishäire patsientide erinevaid imiku- ja väikelapseea diagnoose, et leida neurobioloogilisi seoseid häire tekkeks. Uurimisgrupp koosnes 202 patsiendist, kelle retrospektiivseid andmeid analüüsis kasutati. Neist 102 olid erineva söömishäire,100 käitumishäire- ja sõltuvushäire diagnoosiga. Hinnati imikueas saadud neuroloogiliste diagnooside ja väikelapseeas diagnoositud psüühika- ja käitumishäirete erinevust kahes grupis, mõõdeti ka teismeea depressioonile ja ärevusle eelnenud imiku- ja väikelapseea diagnoose. Ehkki söömishäirega noortel oli haiguskannete koguarv oluliselt suurem kui käitumis- ja sõltuvushäirega noortel, siis imiku- ja väikelapseea patoloogia ei ole söömishäirega noortel sagedasem kui käitumis-ja sõltuvushäirega noortel. Kirjeldatud patoloogiat ei saa seostada spetsiifiliselt teismeea söömishäirega.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Intrauterine and postnatal growth in children with HLA-conferred susceptibility to type 1 diabetes
(2015-10-22) Peet, Aleksandr
Üle kogu maailma tõuseb insuliinisõltuva ehk 1.tüüpi diabeedi (T1D) esinemissagedus keskmiselt 3-4% aastas. Tegemist on autoimmuunhaigusega, kus organismi enda immuunsüsteem hakkab hävitama kõhunäärmes asuvaid insuliini tootvaid β-rakke. Kuigi tegemist on geneetilise eelsoodumusega haigusega, kus pärilikku riski määravad eeskätt HLA geenid, haigestub vaid ca 5% geneetilise eelsoodumusega inimestest. Seetõttu arvatakse, et T1D haigestumuse tõusu põhjuseks on eeskätt muutuv elukeskkond. Suurem sünnikaal ja kiirem lapseea kasv suurendavad riski haigestuda T1D. Aktseleratsiooni hüpoteesi kohaselt tänapäeva Lääne ühiskonnas, kus esineb pidev toidu üleküllus ja sellest tingitud rasvumine, on insuliini vajadus tõusnud juba varasest lapsepõlvest alates. Ülekoormatud β-rakud võivad aga muutuda immuunsüsteemile sihtmärgiks, põhjustades nii nende rakkude autoimmuunse kahjustuse. T1D eelsoodumust põhjustavate geenide roll kiirenenud pre- ja postnataalses (ehk sünnieelses ja -järgses) kasvus ei ole selge. Samuti pole täpselt teada ka lapseea kasvu reguleeriva väga olulise faktori, insuliini sarnase kasvufaktori I (IGF-I) ja seda veres kandva valgu IGFBP-3, roll haiguse kujunemises. Varasemad uuringud on näidanud, et mõlemad võivad olla olulised T1D väljakujunemises. Rahvusvahelise projekti DIABIMMUNE raames määrati T1D geneetiline risk kolmes riigis (Eestis, Soomes ja Karjalas Venemaal) ca 9000 vastsündinul. Uurisime, kas laste sünnikaal ja sünnijärgne kasv sõltuvad HLA geeni tüüpidest. Lisaks uurisime geneetilise eelsoodumusega lastel (ca 500 last) veel seda, kas IGF-I või IGFBP-3 võiksid mõjutada laste kasvu või β-rakkude vastase autoimmuunsuse tekkimist. Leidsime, et T1D riski kandvad HLA geenid üldiselt ei mõjuta sünnikaalu. Samas kasvavad lapsed kõrge geneetilise riskiga kahel esimesel eluaastal aeglasemalt ja nende IGF-I ja IGFBP-3 tase veres on oluliselt madalam võrreldes lastega, kel suurenenud geneetiline risk haigestuda T1D puudub. Juba käimasoleva autoimmuunse protsessiga lastel on IGF-I sisaldus veres madalam võrreldes teiste lastega. Samuti esines neil lastel oluliselt suurem IGFBP-3 taseme tõus vahetult enne autoimmuunsuse teket. Kokkuvõttes leidsime, et T1D riski kandvad HLA geenid ei mõjuta sünnikaalu, küll aga varajast lapseea kasvu, kus olulist rolli võivad mängida ka IGF-I ja IGFBP-3. Viimastel võib olla oma osa β-rakkude vastase autoimmuunsuse väljakujunemises.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Kehaga rahulolematuse riskifaktorid ning seos söömishäire sümptomaatikaga: longituuduuring
(Tartu Ülikool, 2019) Mängli, Teele; Akkermann, Kirsti, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Psühholoogia instituut
Kehaga rahulolematus on noorte naiste hulgas tõsine probleem ning see on üheks olulisemaks häirunud söömiskäitumise ennustajaks. Varasemates töödes on keskendutud eelkõige söömishäirete riskifaktorite uurimisele ning kehaga rahulolematus on jäänud tagaplaanile. Käesoleva magistritöö eesmärgiks oli läbilõikeliselt ja longitudinaalselt uurida, missugused riskifaktorid panustavad kehaga rahulolematusesse ning kuidas enesehinnang ja kõhnuseihalus kehaga rahulolematuse ja buliimilise sümptomaatika vahelist seost mõjutavad. Uuringus kasutati Eesti Laste Isiksuse, Käitumise ja Tervise Uuringu (ELIKTU) noorema kohordi andmeid, mis koguti aastatel 2004, 2007 ja 2014, mil uuritavad olid vastavalt 15-, 18- ja 25-aastased. Parim läbilõikeline mudel ennustamaks kehaga rahulolematust 15-aastaselt hõlmas kehamassi indeksit (KMI), kõhnuseihalust, mittetõhusust, perfektsionismi ning alavääristamist ja vägivalda perekonnas. Kehaga rahulolematus oli kõrgeim 18. eluaastal ning seda ennustasid prospektiivselt 15-aastaselt mõõdetud kehaga rahulolematus ja eneseraporteeritud füüsiline vägivald. Kehaga rahulolematust 25-aastaselt ennustasid prospektiivselt kehaga rahulolematus, KMI, seisundiärevus ja toidukordade vähendamine 18-aastaselt. Nii enesehinnang kui ka kõhnuseihalus omavad modereerivat mõju kehaga rahulolematuse ja buliimilise sümptomaatika vahelisele seosele 18. eluaastal. Kõrge enesehinnag võib olla võimalik kaitsefaktor häirunud söömiskäitumise eest, kuid kõhnuseihalus võib naised häirunud söömiskäitumise suhtes haavatavamaks muuta. Käesoleva töö tulemustest selgub, et kehaga rahulolematusesse panustavad mitmed erinevad riskifaktorid ning ennetus- ja ravitöös tuleks kehaga rahulolematusele läheneda mitmekülgselt, võttes arvesse ka võimalikke modereerivaid ja vahendavaid mõjusid.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Lapseeas esinevate keskkondlike riskifaktorite ja subjektiivse heaolu seos depressiivsusega noores täiskasvanueas
(Tartu Ülikool, 2025) Andresoo, Anette; Kurrikoff, Triin, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Psühholoogia instituut
Käesoleva magistritöö eesmärk oli uurida Eesti laste isiksuse, käitumise ja tervise longituuduuringu (ELIKTU) andmestiku põhjal lapseeas esinevate keskkondlike riskifaktorite seost depressiooni sümptomite esinemisega täiskasvanueas ja subjektiivse heaolu rolli sümptomite ennetamisel. 9-aastastelt (n = 538) koguti infot keskkondlike riskitegurite ja subjektiivse heaolu kohta, depressiivsust mõõdeti 25- (n = 440) ja 33-aastaselt (n = 425). Keskkondlike riskide ja laste isikuomaduste kohta koguti andmeid ka lapsevanematelt ja õpetajatelt. Töös leiti, et ema madal haridustase ja isa vaimse tervise häire on seotud kõrgemate depressiivsuse skooridega. Teiste keskkondlike faktorite osas statistiliselt olulisi tulemusi ei leitud. Lastel, kes hindasid oma subjektiivset heaolu kõrgeks, aga kelle peres esines rohkem rahapuudust või puudus isafi guur, oli varases täiskasvanueas oluliselt madalam depressiivsus kui lastel, kes hindasid oma subjektiivset heaolu kõrgeks, aga peres rahapuudust eriti ei esinenud või isafi guur oli olemas. Vanemate vaimse tervise häire esinemisel oli kõrge subjektiivne heaolu seotud kõrgemate depressiivsuse skooridega. Lapseeas esinevad riskitegurid võivad osaliselt ennustada depressiooni noores täiskasvanueas ning kõrge subjektiivne heaolu võib täita olulist rolli toimetuleku tagamisel ka keeruliste elutingimuste esinemisel.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Musculoskeletal disorders in relation to work-related factors, physical activity, functional characteristics, and COVID-19 lockdown among office workers
(2023-06-30) Argus, Martin; Pääsuke, Mati, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Luu- ja lihaskonna vaevused on levinumad tööga seotud terviseprobleemid ja töövõimetuse põhjustajad Euroopas. Tänu tehnoloogia kiirele arengule muutub töö laad pidevalt ning järjest enam suureneb vaimse töö osakaal. Kuigi kontoritöö ei ole füüsiliselt raske töö, on luu- ja lihaskonna vaevuste esinemissagedus samasugune kui füüsilise töö puhul. Kontoritöötajate peamised luu- ja lihaskonna vaevused on kaela-, õla- ning alaseljavalu. Viimasel ajal on kontoritöös tekkinud uued trendid, mis tagavad töötamise paindlikkuse ja mobiilsuse. Põhilised neist on kaugtöö, tegevuspõhine kontor ning mobiilsete töövahendite kasutamine. Enne COVID-19 pandeemiat oli kaugtöö suhteliselt harva kasutatav töövorm, kuid pandeemiajärgsel ajal muutunud äärmiselt levinuks. Tegevuspõhist kontorit kasutavad peamiselt uuendusmeelsemad organisatsioonid. Kuna tegemist on suhteliselt uute töövormidega, on teaduskirjandust nende mõjust tervisele vähe. Samuti on vähe informatsiooni mobiilsete töövahendite mõju kohta luu- ja lihaskonna tervisele. Siinses doktoritöös uurisime kontoritöötajate luu- ja lihaskonna vaevuste esinemissagedust seoses tööalaste tegurite, kehalise aktiivsuse, kaela- ja õlapiirkonna funktsionaalse võimekuse ning COVID-19 karantiiniga. Selgus, et luu- ja lihaskonna vaevuste esinemissagedus on sarnane nii tegevuspõhises kontoris töötajatel kui ka personaalse töökohaga töötajatel. Küll aga võib tegevuspõhises kontoris töötades olla tööpäevane kehaline aktivsus vähesel määral suurem, seda põhiliselt asendite vahetamise ning eriti suurema päevase seismisaja arvelt. Samuti leidsime, et sülearvuti kasutamine on seotud kõrgema õlavalu riskiga. Hoolimata õlavalu riskist ei esinenud erinevusi kaela- ja õlapiirkonna funktsionaalses võimekuses võrreldes välise kuvari kasutajatega. Seega võib arvata, et sülearvuti kasutamine põhjustab pigem subjektiivset ebamugavustunnet kuid mitte pikaajalisi muutuseid kaela- ja õlapiirkonna objektiivselt mõõdetud funktsioneerimises. COVID-19 eriolukorra tõttu koju tööle asunud kontoritöötajate luu- ja lihaskonna vaevuste esinemissagedus ei muutunud, kuid kehalise aktiivsuse tase langes olulisel määral ning seda põhiliselt spordiharrastuste arvelt.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Portfelli VaR’i hindamine mitme riskifaktori korral
(Tartu Ülikool, 2015) Läänemets, Hanna; Pärna, Kalev, juhendaja; Tartu Ülikool. Matemaatika-informaatikateaduskond; Tartu Ülikool. Matemaatilise statistika instituut
Käesoleva bakalaureusetöö eesmärk on anda ülevaade investeerimisportfelli Value at Risk’i (VaR) hindamisest mitme riskifaktori korral. Tutvustatakse VaR’i mõistet ja omadusi ning põhilisi hindamismeetodeid. Mitme riskifaktoriga juhtumi puhul keskendutakse portfelli VaR’i hindamisele normaaljaotuse eeldusel. Viimasena käsitletakse analüütiliste meetodite kasutamist optsiooniportfellide korral.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Posttraumaatilise stressihäire sümptomite levimus Eesti rahvastiku vaimse tervise uuringu andmetel
(Tartu Ülikool, 2025) Lass, Carita; Laidra, Kaia, juhendaja; Akkermann, Kirsti, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Psühholoogia instituut
Käesoleva uurimistöö eesmärgiks oli uurida posttraumaatilise stressihäire (PTSH) sümptomite levimust ja seoseid sotsiaal-demograafilisi riskifaktoreid, tuginedes Eesti rahvastiku vaimse tervise uuringu esimese laine (2021) andmetele. Uuringus osales 5636 vastajat, 2257 meest ja 3379 naist vanuses 18–100 aastat. PTSH sümptomite hindamiseks kasutati kolme sümptomipõhist küsimust (taaskogemine, vältimine, ülivirgus), millest moodustati PTSH riski koondtunnus. Andmeid analüüsiti kirjeldava statistika ja logistilise regressiooni abil. PTSH riski šanss oli oluliselt suurem naistel (AOR 2,31; p < 0,001), madalaima sissetulekuga inimestel (AOR 3,01; p < 0,001) ja põhiharidusega vastajatel (AOR 1,49; p = 0,006). Vanuserühmas 60–74 aastat oli PTSH riski šanss suurem kui noorimas vanuserühmas 18-29 aastat (AOR 1,36; p = 0,029). Elukohaga seoseid ei ilmnenud. Tulemused osutavad vajadusele kujundada sekkumisi, mis võtavad arvesse tuvastatud sotsiaal-demograafilised riskitegurid.