Lapse ja lapsevanema vaheliste konfliktide sagedus, lahendusviisid ja seos kõne arenguga kolmandal ja neljandal eluaastal: longituuduuring

Abstract

Käesoleva longituuduuringu eesmärk on uurida laste ja nende vanemate vaheliste konfliktide sagedust ja lahendusviise kolme ja nelja aastasena, analüüsida konfliktikäitumise seoseid lapse kõne arenguga ning hinnata lapse ja lapsevanema konfliktilahendusstrateegiate omavahelisi seoseid ja nende seost konflikti lahenduseni jõudmisega. Andmeid koguti kahes mõõtmislaines. Selleks kasutati LENA-seadmega kogu päeva jooksul lindistatud helisalvestisi. Laste kõne arengut hinnati Reynelli testi abil. Uuringu valimisse kuulus kuus last ja nende vanemad. Analüüsi tulemused näitasid, et kuigi konfliktide keskmine arv ja sagedus tunnis vähenesid neljandaks eluaastaks, ei olnud see muutus statistiliselt oluline. Laste konfliktikäitumises domineerisid mõlemas mõõtmislaines konflikti süvendamise strateegiad, kuid kolmandalt neljandale eluaastale üleminekul suurenes õigustamisestrateegiate osakaal. Laste kõne arengu tase ei olnud statistiliselt oluliselt seotud ühegi uuritud konfliktilahendusstrateegiaga. Leevendamisstrateegiate kasutamine ennustas suuremat ning konflikti süvendamine väiksemat tõenäosust jõuda lahenduseni, kuigi seoste olulisus varieerus mõõtmislainete lõikes. Samuti ilmnes tugev positiivne seos vanemate ja laste kasutatud strateegiate vahel, eriti konflikti süvendamise ja õigustamise osas. See viitab asjaolule, et lapse ja vanema vahelised suhtlusmustrid kujunevad nende vahelise interaktsiooni käigus. Kuigi valimi väiksuse tõttu tuleb tulemuste üldistamisel olla ettevaatlik, pakub uuring olulist sissevaadet lapse ja tema vanema vahelisse konfliktikäitumisse loomulikus keskkonnas.