Sirvi Märksõna "ajakirjanduseetika" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 20 25

listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Ajakirjanduseetika koodeksi tõlgendamine vähese töökogemusega ajakirjanike poolt
(Tartu Ülikool, 2013) Karu, Lenel; Harro-Loit, Halliki, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut
Käesoleva töö eesmärk oli selgitada välja, kui oluliseks peavad vähese töökogemusega ajakirjanikud eetikakoodeksit ja eetilist mõtlemist. Oma töös uurisin, millised on ajakirjanike väärtused ja kui palju kasutatakse eetikakoodeksit oma igapäevatöös. Lisaks küsimustele vastamisele tuli intervjueeritavatel lugeda eetikakoodeksit. Ma palusin neil tõlgendada konkereetseid punkte ja tuua välja eetilisi dilemmasid. Minu valimiks olid üheksa ajakirjanikku, kelle töökogemus oli maksimaalselt 6 aastat. Kaks minu valimist olid praktiseerivad tudengid, neli töötasid kohalikus ajalehes ja kolm üleriiklikus väljaandes. Valimi hulgas leidus kolm meest ja kuus naist, neist viis olid õppinud ajakirjandust ja neli mitte. Minu valitud teemat ja valdkonda on uuritud ka varem, kuid peamiselt on keskendutud professionaalsetele väärtustele ja suurema töökogemusega ajakirjanikele. Minu töö aga keskendus rohkem eetikakoodeksile ja vähese töökogemusega ajakirjanikele. Minu bakalaureusetöö tulemusel selgus, et eetikakoodeks ei ole vähese töökogemusega ajakirjanike jaoks igapäevatöös oluline ja selle roll on hääbumas. Ajakirjanikud olid eetikakoodeksit lugenud üllatavalt vähe ja pärat tööle asumist veelgi vähem. Eetikakoodeksit ei võeta kui abivahendit, küsimuste korral pöödutakse teiste ajakirjanike poole toimetuses. Ajakirjanikud leidsid, et eetikakoodeksi põhimõtted on loogilised ja pähe kulunud, mistõttu seda ka ei kasutata. Ajakirjanikud leidsid veel, et eetikakoodeks on vananenud ja seda tuleks kohandada ka näiteks sotsiaalmeediale. Töö tulemusel võib öelda, et vähese töökogemusega ajakirjanikud peavad eetikat oluliseks, kuid lähtuvad suurel määral oma „kõhutundest”. Lisaks kasutatakse sageli kolleegide head nõu ja nende kogemusi. Kokkuvõtvalt võib öelda, et vähese töökogemusega ajakirjanike hulgas on eetiline mõtlemine olulisel kohal, kuid eetikakoodeksi roll väike. Ajakirjanduseetikakoodeks ei ole praegu ajakirjanikele oluline juhend ning selle muutmiseks tuleb koodeksit täiendada.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Ajakirjanduseetika õpetamine Lähte Ühisgümnaasiumi meediasuuna kursuse "Ajakirjanduseetika" näitel
(Tartu Ülikool, 2018) Koik, Liisa; Kern, Katrin, juhendaja; Vija, Maigi, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Eesti ja üldkeeleteaduse instituut
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Ajakirjanduses laste meediarepresentatsiooni läbi tekkivad dilemmad
(Tartu Ülikool, 2016) Vettik, Merlin; Harro-Loit, Halliki, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Antud bakalaureusetöö eesmärk oli läbi tekstianalüüsi uurida, kuidas kujutatakse lapsi Eesti meedias läbi probleemlugude, kas ja kuidas on lapse vajadused konstrueeritud ning kuidas on lapse isikut kajastuses kaitstud. Kokku uurisin bakalaureusetöös nelja juhtumit ja kaheksat teksti. Tekstide analüüsiks koostasin õpikute “Key terms in Discourse Analysis” (Phil Baker ja Sibonile Ellece 2011) ja “Discourse Analysis” (Gillian Brown ja George Yule 2003) abil analüüsikategooriad. Analüüsikategooriad jaotasin kolmeks: tekstis konstrueeritud diskursused, tekstis esinevad positsioneeringud ning teksti sisu tõendatus ja hinnangud. Kategooriates olevatele küsimustele vastasin tekstianalüüsis. Sarnaseid analüüsikategooriaid kasutasin ka enda samanimelises seminaritöös (Vettik 2015). Lugudes rääkijate positsioneeringute analüüsimisel uurisin ka autori/allika keelekasutust, milles tuginesin Reet Kasiku artiklile “Nominaliseeritud protsessi agent meediauudistes” (Emakeele Selts 2005). Tekstianalüüsist selgus, et ajakirjanik eelistab lastest rääkides kasutada lastega seotud isikute sõnumeid. Seega on laste vajadused ning lapse nägemus juhtumist valitud tekstides konstrueeritud täiskasvanute poolt. Kuigi ajakirjanikud on valitud artiklites toonud loo kirjutamise aluseks laiema ühiskondliku probleemi, on kõigi artiklite autorid last ennast või temaga seotud juhtumit kasutanud probleemi illustreerimisel. Nii on ajakirjanikel jäänud leidmata lahendus lapse murele, aga ka laiemale ühiskondlikule probleemile. Selle põhjuseks on juhtumi kajastusel tekkivate dilemmade kaalutlemata jätmine – autor on kas allikate esitatud diskursuseid edasi arendanud või mitte. Ajakirjanikud usuvad, et nad peavad oma töös kaitsma just nõrgemat poolt. Sarnaseid paralleele antud bakalaureusetöös analüüsitud juhtumiga võib tuua näiteks patsiendi-arsti suhte kajastamisel, kus sõna antakse vaid sellele poolele, kes nii-öelda rohkem kannatama peab, ehk patsiendile. Selline lähenemine aga eeldabki diskursuse analüüsi tegemist, mis võimaldab pigem aidata last ja seeläbi leida seletus ka laiemale ühiskondlikule probleemile. Kui üritada lugu lahendada ühe dilemma järgi, pole tõenäoliselt kajastamine põhjendatud, kuna võib tuua kaasa komplikatsioone loos osalejate jaoks. Mitme dilemma ja diskursuse analüüsi abil saab laiendada moraalset märkamist ning seeläbi leida võimalusi tundliku teema kajastamiseks.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Ajakirjaniku eetilised dilemmad konstrueeritud ajakirjandusliku juhtumi lahendamisel
(Tartu Ülikool, 2017) Koemets, Mari-Liis; Kalmus, Veronika, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Bakalaureusetöö peamine eesmärk oli välja selgitada, milliseid eetilisi dilemmasid tajuvad uurivajakirjanikud konstrueeritud ajakirjandusliku juhtumi lahendamisel ning milliseks kujunevad nende otsustusprotsessid kerkinud dilemmadega tegelemisel. Samuti uurisin, mil määral sõltuvad professiooni esindajad ajakirjandust reguleerivatest tasanditest ning kuivõrd oluliseks peavad ajakirjanikud eetikat oma igapäevatöös. Andmekogumismeetodina kasutasin poolstruktureeritud ekspertintervjuu vormi. Intervjuude aluseks oli laste ennasthävitava tegevuse teemal põhinev stiimulmaterjal, mille konstrueerimisel tuginesin Eesti Vabariigi seadustele, Eesti ajakirjanduseetika koodeksile, uurimisalust teemat käsitlenud teoreetikutele ning kolmele olulisemale hüpoteetilisele oletusele. Uurivajakirjanike poolt pakutud lahendusi ning argumente kasutasin peamistele uurimisküsimustele vastamiseks. Töö tulemustest lähtuvalt kaardistasin ajakirjanike tõstatatud eetilised dilemmad. Seejuures võrdlesin võimalusel ka tele- ja trükiajakirjanduse võimalikke erinevusi. Peamiseks eetiliseks dilemmaks pidasid ajakirjanikud laste identifitseerimist, sh ka lastega kohtumist ning nende intervjueerimist juhtumi uurimisel. Seejuures pidasid ajakirjanikud esmatähtsaks, et ei suureneks laste kannatused. Samuti osutus dilemmaks blogimaterjalide kasutamine uudiste kontekstis, seda eriti teleajakirjanduses, kus uudise mõjusus on sõltuv näidatavast pildist. Osaliselt ka küsimus, kuidas identifitseerida uudistes lastekodu ja selle töötajad, kuna mõnel juhul võivad valikud tekitada osapooltele veel enam kannatusi. Vihje saamist sõbralt ajakirjanikud dilemmana ei tunnetanud. Pikema tööstaažiga ajakirjanikud tõstatasid bakalaureusetöö jaoks läbi viidud intervjuudes küsimuse, kas läheneda lastele tavakodaniku või ajakirjanikuna, põhjendades argumentatsioonis puberteediealiste käitumismustreid sageli sõltuvatena käskudest ja keeldudest, mistõttu ei pruugi lastest kirjutamine olla avalikkusele vajalik. Samuti esines erinevusi nais- ja meesajakirjanike vastustes, kellest esimesed pöörasid enam tähelepanu detailide jälgimisele. Juhtumi uurimisel toetuksid ajakirjanikud toimetuse juristidele või kaastöötajatele, samuti põhjalikule eeltööle faktide kogumisel ning blogis avaldatud materjalidele, et mõista juhtumi tõsidust. Oluliseks peeti ka kontakteerumist uurija ja psühholoogiga, kel on piisav kompetents lastega suhtlemiseks. Lisaks eelnimetatud olulistele allikatele lähtusid ajakirjanikud ka isiklikest kogemustest ja sisetundest. Küsitavusi tekitas seevastu lastekaitse kaasamine uurimisse. Peamiseks diskussioonipunktiks sai, kas jääda truuks eetikale või avalikkusele. Samuti, mil määral püüavad erinevad loos esinevad osapooled omada kontrolli ajakirjanike loo avaldamise üle ning kuivõrd peaksid professiooni esindajad soovidega arvestama. Bakalaureusetöö kinnitab tänaste uurivajakirjanike suutlikkust jääda truuks traditsioonilise ajakirjanduse väärtustele, sh kontrollida informatsiooni õigsust ning selle kasu ja kahju erinevatele osapooltele. Uudisväärtuslikkus kui selline on aga sõltuv kas ajakirjaniku personaalsetest, toimetusesisestest või eetikakoodeksile tuginevatest valikutest.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Ajakirjaniku eetiliste dilemmade määratlemine kultuuritööstuse kontekstis
(Tartu Ülikool, 2012) Paloveer, Marko; Harro-Loit, Halliki, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut
Ethical Dilemmas of a Journalist in the Cultural Industry. This master's thesis is examining ethical dilemmas in communication of a media-educated journalist producing a reality-show. This paper raises questions whose duty is to care about universal values in communication ethics like human dignity and to what extent one holds the responsibility for creating the public image of the participants of reality-show. The method of this thesis is autoetnography which is the best way to reach author's personal dilemmas. Autoetnography allows researchers to collect the data in ways that may not be possible with other research methods. Editor in journalism has chance to use collective memory and long-lasting experience in addition of code of ethics for solving moral dilemmas. The analysis reveals that reality producer is often left without any external advice and frequently has to solve dilemmas by himself, depending on his personal moral values and experience. At the same time producer possesses a substantial degree of moral responsibility for creating public image and preserving human dignity for the reality-show participants. Thus it is important to guide producer through the maze of values. It is also important for producer to own ability to recognize and solve ethical dilemmas. To resolve the dilemmas, reality producer has to choose loyalties every day. One of the most important factors in producer's everyday job is the loyalty – or absence of loyalty – to employer. Consequently, it is necessary to cultivate the virtue of analyzing and resolving ethical dilemmas among leaders of production companies. It will create the knowing about professional skills for coaching future reality producers. In conclusion, it's important to collect personal empirical experience when developing towards being a professional reality producer. Just as important is the contribution of organisation clarifying the necessity of knowing about moral values and principles.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Alaealised ajakirjanduslike allikatena: Eesti meediaväljaannete praktikad
(Tartu Ülikool, 2021) Pere, Brent; Himma-Kadakas, Marju, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Eesti ajakirjanike hinnangud ajakirjanduse aruandekohustuse ja vastutuse suhtes
(Tartu Ülikool, 2012) Aljas, Riin; Himma-Kadakas, Marju, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut
Keywords: journalist’s attitudes, media ethics, professional values, responsibility, accountability, transparency, self-regulation, Estonian journalism, MediaAct. “This bachelor’s thesis is titled „Attitudes towards accountability and responsibility among Estonian journalists.” The main aim of the paper is to find answers to the following questions about Estonian journalism: Who or what holds journalists accountable? Which internal and external factors have an impact on their everyday work and their attitudes towards the media accountability, media accountability systems and media criticism in Estonian journalism? In order to discuss those issues, statistical analysis was performed with the results of a survey which was conducted among 140 professional journalists in Estonia. Results of the survey showed that the presence of media self-criticism and accountability is marginal in Estonia. It is more likely to happen within an organization than within public sphere. The concept of organization is also crucial, when it comes to daily practices of journalist, since they consider the instructions coming mainly from upper level and chief-editors as the most important influential factor when it comes to their job. The internal and individual level comes into play only when considering responsibility. In such case we argue that professional and individual responsibility is clearly dominant among Estonian journalists. Taking that into account, point must be made that although individual and professional responsibility is ranked high, those values do not stand a chance going against organizational values, due to lack of individual autonomy among journalists. Main factors which hold back the effectiveness and full presence of media accountability systems in Estonia are the following: lack of individual autonomy among journalists; organizations’ high dependence on financial aspects and the effects of commercialization; and the lack of knowledge and incapability to see media accountability in every day context among journalists.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Eesti ajakirjanike hoiakud eetiliste konfliktide puhul
(Tartu Ülikool, 2009) Kangur, Maili; Harro-Loit, Halliki, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduskond; Tartu Ülikool. Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Eesti ajakirjanike kogemused Ukraina sõja kajastamisel: mida ja kuidas nendest õppida?
(Tartu Ülikool, 2024) Lon, Angelina; Ivask, Signe, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Magistritöö eesmärk oli analüüsida, mida saab õppida Ukraina sõda kajastanud Eesti ajakirjanike kogemustest ning kuidas neid õppetunde saaks rakendada ajakirjandusõppes. Uurimistöö andis vastuse järgmistele küsimustele: kuidas valmistuvad Eesti ajakirjanikud sõjatsooni minekuks; kuidas lahendavad ajakirjanikud sõja kajastamisel ette tulnud tavatuid olukordi ning millisena tunnetavad ajakirjanikud enda ja kaasmaalastest sõjareporterite ettevalmistust ja toimetuse tuge ning millest tunnevad puudust? Eesmärgi saavutamiseks tegin üheksa poolstruktureeritud intervjuud Ukraina sõda kajastanud Eesti ajakirjanikega. Analüüsisin intervjuudest saadud materjali kvalitatiivse sisuanalüüsi abil. Leidsin, et Eesti ajakirjanikud on paindlikud ning oskavad teha oma tööd väga erinevates tingimustes. Toimetuste tugimehhanismid, kuigi Ukraina sõja algusest tugevalt arenenud, jäävad kõvasti alla lääne kolleegide omadele. Puuduvad juhised eetiliselt keeruliste olukordade lahendamiseks. Suur osa tööks vajalikke oskusi on omandatud Bandura (1977) sotsiaalse õppimise teooria järgi ning ajakirjanikud õpivad kogukonnana. Diskussioonis pakkusin konkreetseid soovitusi Signe Ivaski arendatavale Ajakirjanikud ja vastupidavus kursusele ning ka toimetustele, kes saavad nende soovituste ning tervikuna minu järelduste põhjal muuta oma tugistrateegiaid paremaks, kuna läbi investeeringute inimkapitalisse saavutavad nad teiste üle konkurentsieelise. Minu magistritöö tulemused on olulised, sest enne pole keegi Eesti sõjareporterite kogemusi uurinud. Geopoliitiline olukord Euroopas annab nendele kogemustele kriitilise tähtsuse: ka Eesti kaitseministeeriumi (2023) avalik ohuhinnang rõhutab Venemaa sõjalist ohtu. Kui Venemaa ründab Eestit, siis töös kirjeldatud oskusi ja teadmisi läheb vaja mitte ainult Ukrainas käivatele reporteritele, vaid ka kõikidele Eesti ajakirjanikele. Osofsky jt (2015) kirjeldavad, kuidas ajakirjanikud tegutsevad tihti nagu kiirreageerijad: politseinikud, päästjad ja kiirabi. Ometigi on ajakirjandusõppes märkimisväärselt vähem käsitletud kriisi ja sõjaga seotud teemasid ning puuduvad sellega seotud õpiväljundid. Usun, et minu magistritöö tulemused annavad esimest teaduspõhist sisendit, miks seda on vaja muuta ja kuidas seda teha. Kriisis ja sõjas kasvab vajadus kvaliteetse info järele ning selleks on vaja elusaid, terveid ja kompetentseid ajakirjanikke.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Eesti pressifotograafide kogemused traagiliste sündmuste kajastamisel
(Tartu Ülikool, 2021) Rääk, Angela; Ivask, Signe, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Välismaailma kajastamisel fotode abil on pikk ajalugu fotosid peetakse täpseimateks meediumiteks. Seetõttu leiavad fotod ka laialdast kajastust meedias uudiste juures nii üksikute piltidena kui galeriidena. Fotod annavad reaalse pildi sündmuskohast ja sellest, mis toimus. Sealjuures kannavad pressifotograafid kahte rolli – ajakirjaniku ja fotograafi. Seetõttu saab neid pidada ka ühiskonna valvekoerteks, olles esimene filter sündmuspaiga ja toimetuse vahel – fotograaf on toimetuse silmad. Pressifotograafid esindavad mitmeid erinevaid rolle, näiteks on nad kunstnikud, kes valgusega maalivad ja oma tõlgendust läbi foto esitlevad. Teisalt on nad toimetuse esindajad ja osa ajakirjanduspraktikast ehk justkui ajakirjanikud. Samas nähakse neid tihti kui ainult tehnilist tuge reporteritele, kes esitavad visuaalseid tõendeid. Selle kõige juures on nad ka lihtsalt inimesed, kes suures osas teevad otsuseid enda moraalse kompassi ja sisetunde järgi. Kuid pressifotograafide töös jäävad kõlama kaks põhilist rolli – fotograaf ja ajakirjanik ehk kokkuvõtvalt esimene väravavalvur sündmuse kajastamisel. Magistritöö eesmärk oli uurida Eesti pressifotograafide kogemusi traagiliste sündmuste kajastamisel – milline on tööprotsess, millised on kaalutluskohad ja kuidas mõjutab edasi- ja tagasiside pressifotograafide tööd. Selle uurimiseks viisin läbi poolstruktureeritud intervjuud viie Eesti pressifotograafiga erinevatest väljaannetest. Tööst ilmnes, et fototoimetusi ei võeta võrdväärse partneriga. Samuti järeldus, et üheste reeglite puudumine traagiliste sündmuste kajastamisel mõjutab eelkõige pressifotograafide ja ajakirjanike tööd. Samas mõjutab see ka auditooriumit. Traagiliste sündmuste kajastamise olulisus on ideaalses maailmas ohutuse meelde tuletamine, kuid reaalsus näitab, et seda tehakse suuresti reklaamirahade tõttu. Peamised kaalutluskohad tulenevad pressifotograafi rolli identifitseerimises, vastutuse võtmises ja eetilisuses ehk kuidas ja milliseid pilte traagilistest sündmustest edasi anda. Pigem tahetakse võtta oma piltide eest vastutus ja nähakse seda nii, et vastutus juba on fotograafil sellest hetkest kui ta pilti teeb ja fotod toimetusele edastab. Mis puutub edasi- ja tagasisidesse, siis uuringust selgus, et edasisidet ei peetud nii oluliseks kui tagasisidet. Tagasiside puhul taheti kirjeldavat tagasisidet, millest oleks fotograafidel kasu. Lisaks üheste reeglite puudumisele puudub ka toimetuse tugi traagiliste sündmuste, eriti lähetuste kajastamisel. Uuringust selgus, et Eestis puudub koolides pressifotograafiat käsitlev õpe, mis annaks tulevastele pressifotograafidele hea põhja alla. Lisaks peeti oluliseks õpetada pressifotograafidele fototoimetamise oskust, mis aitaks fotograafidel paremini piltide seas esmase valiku teha.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Eetilised dilemmad saates „Tõehetk“ ja nende representatsioon Eesti meedias
(Tartu Ülikool, 2009) Volmer, Karin; Harro-Loit, Halliki, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduskond; Tartu Ülikool. Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Eetiliste dilemmade märkamise ja lahendamise praktikad Pealtnägija näitel
(Tartu Ülikool, 2014) Sükijainen, Keili; Harro-Loit, Halliki, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Bakalaureusetöö peamine eesmärk oli selgitada välja suure kogemusega uurivate ajakirjanike nn dilemmaruum ehk oskus märgata moraalse otsustuse kohti erinevates informatsioonitöötluse etappides. Töö tõstatas küsimuse, milliseid väärtusi peavad primaarseks uurivad ajakirjanikud ja kuidas on eetiliselt keerukas olukorras jõutud hea lahenduseni. Töö kirjutamiseks kasutas autor kombineeritud meetodit tekstianalüüsist ja süvaintervjuudest. Intervjuude aluseks olid läbianalüüsitud Pealtnägija saate lood, kus märgiti eelnevalt dilemmatekke kohad. Intervjuude osas andsid ajakirjanikud sissevaate enda arutluse käiku ehk kuidas ja mil viisil lugu tegelikult lahendati ning keerulised otsused vastu võeti. Tulemuste esimeses osas oli eesmärgiks kaardistada ajakirjanike dilemmaruum ja selgus, et uurivatel ajakirjanikel tekib vajadus moraalse arutluse järgi väga tihti, mistõttu on ka tundlikkus ja oskus dilemmadega tegeleda tavapärasest suurem. Kõige enam väärtustatakse tõde ja avalikku huvi. Näidiskaasuste analüüsist selgus, et ajakirjanike arutluskäigud ja lõplikud lahendused eetiliselt keerukate lugude puhul on väga erinevad. Ei ole konkreetseid praktikaid, mis kohaneks igale juhtumile. Parimate tagajärgede ja vähima kahjuga lahendusteni jõutakse just tänu laiale dilemmaruumile ja väärtusselitusele. Kokkuvõtvalt võib öelda, et Eesti ajakirjandusmaastikul kõige järjepidevamalt uurivat ajakirjandust viljelev telesaate Pealtnägija meeskond oskab tänu suurele kogemusele üha enam leida võimalikult väikese kahjuga parimaid valikuid eetiliste dilemmade lahendamises.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Hea ajakirjandus praktika järgimine ajakirjanduspreemiale nomineeritud ajakirjanike poolt aastatel 2005 kuni 2015
(Tartu Ülikool, 2016) Rajavee, Allan; Himma-Kadakas, Marju, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Korruptsiooni kajastamine ajakirjanduses: eetilised otsustuskohad kahe juhtumi baasil
(Tartu Ülikool, 2019) Kaasik, Katri-Helena; Harro-Loit, Halliki, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Lojaalsusvalikute ruumiline kontseptsioon ajakirjanduse näitel.
(Tartu Ülikool, 2014) Juurik, Marten; Harro-Loit, Halliki, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Käesoleva magistritöö eesmärgiks on ruumilise kontseptsiooni loomine ajakirjanduslike lojaalsusvalikute põhjal. Konkreetsemaks eesmärgiks oli tööl tuletada sellised kategooriad, mis võimaldaksid käsitleda lojaalsuseid ning nende osas valikute langetamist teatud üldistatud viisil. Sellise eesmärgi püstitamise aluseks on käsitlus moraalse arutlusest. Lojaalsustele fokusseerimise põhjuseks on aga senise praktilise eetika ja vastavateemaliste uuringute liigne rõhuasetus väärtustele. Magistritöös on kasutatud põhistatud teooria meetodit, et tuletada üksikuist andmetest üldisemad kontseptsioonid. Siiski ei ole käesoleva magistritöö eesmärgiks teooria loomine, vaid jõudmine üldiste kontseptsioonideni, mis töös seatud eesmärki aitaksid saavutada. Uuritavaks valdkonnaks on töös lojaalsusvalikud ajakirjanduse valdkonnas. Magistritöö tulemusel valmis lojaalsusvalikute ruumiline kontseptsioon, mille tuumkategooriaks on distants. Distantsist tulenevalt on võimalik kirjeldada lojaalsusvalikute ruumi osapooli ja nende paiknemist ning seeläbi hinnata ruumi võimalikku mõju indiviidi valikutele. Selline mõju avaldub indiviidi kaalutlemisprotsessile aktualiseerimise ja võimendamise kaudu. Üldistatult tähendab see, et distantsist tulenevalt võivad teatud olulised osapooled jääda kaalutlemisprotsessi indiviidi tähelepanu alt kõrvale või sattuda vastupidiselt tema tähelepanu alla. Magistritöös välja töötatud kontseptsiooni kasulikkuse määrab suuresti selle rakendatavus praktiliste situatsioonide kirjeldamiseks ja analüüsimiseks. Senine kogemus distantsi kategooria rakendamisel on näidanud, et distantsi kontseptsioon haakub kergesti erinevate kirjeldatavate situatsioonidega. Peamiseks ohuks võib sel juhul kujuneda ületõlgendamine, mistõttu tuleks distantsi kontseptsiooni kasutada hoolikalt. Käesolev magistritöö panustab praktilise eetika valdkonda sellega, et on loonud aluse senisest erinevaks lähenemiseks päriselu situatsioonide analüüsimisel. Tegemist on ruumilisel käsitlusel põhineva metaanalüüsiga, mis võimaldab kirjeldada indiviidikeskse moraalse arutlemise kõrval ka moraalse valiku tingimusi ning neist tingimustest lähtuvalt hinnata nende võimalikku mõju langetatavale otsusele. Lojaalsusvalikute ruumiline kontseptsioon lubab eeldada, et teatud päriselu ruumilised jaotused ja paiknemised võivad avaldada mõju indiviidi moraalsele tundlikkusele ning seeläbi mõjutada ka tema valikuid. Ühtlasi võimaldab lojaalsusvalikute ruumi kontseptsioon selle üldistamist moraalsete valikute ruumi kontseptsiooniks ning samuti aja-dimensiooni sissetoomist. Selliselt oleks võimalik viia siinne kontseptsioon veelgi suuremale üldistatuse astmele ning sillutada teed moraalse käitumise teooriale.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Metoodiline vahend väärtusselituse arendamiseks
(Tartu Ülikool, 2012) Juurik, Marten; Harro-Loit, Halliki, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut
The title of this bachelor’s thesis is „A method for developing value clarification“. The aim is, as the title says, to create a method that is suitable for developing value clarification. Value clarification consists of considering different values and reflecting personal preferences. The result of value clarification should be a better understanding of one’s own personal values. The method is based on a similar method developed by Henry Abramovitch (2007). Abramovitch’s method was used to prepare psychologists for possible ethical conflicts and to simulate their ethical awareness. The same principles are carried over to this method. At the core of the current method are cases of ethical dilemmas. Secondly the method takes after Sandra Borden’s research (2007) on ethical arguments in journalism. She used groups of journalists to study their ethical arguments. The groups were meant to encourage lively discussions on ethical topics. Similarly the current method in this thesis has been developed for small groups with the aim of encouraging discussions. A bachelor’s thesis by Kaidi Kasenõmm (2011) lined out that value preferences of experienced journalists were mainly individual and subjective. An earlier study, Maili Kangur’s master’s thesis (2009) proposed that editorials should discuss ethical topics and values more often with the aim of developing common understandings in ethical questions. Thus, thirdly, the aim of the current method has been to improve the common ground of ethical knowledge and preferences in journalistic editorials. For these reasons the method is meant to be dynamic and easily useable by anyone who is interested in it. By following these aims a method was developed. It consists of cases of ethical dilemmas that are meant to be discussed and solved in journalistic groups, preferably by smaller editorials. To encourage discussion, each case has a set of given solutions among which the group has to choose one that suits them all. An alternative is to solve the cases using open questions. One way or the other, the aim is a lively discussion and thinking about one’s own values. Two sample sessions were carried out to test the cases and the method. One test was with students and the other in a journalistic editorial. Both tests showed good signs. The participants from editorial also gave positive feedback. Discussions were lively, few of the participants defined some of their personal values and they valued the new things they learned about their co-workers. Although one test is surely not enough to make any definite conclusions it would be still safe to presume that the method developed is likely to work. It easily fulfilled its main aim of being interactive and useful. More over it seemed to be enjoyable. From these test sessions I conclude that the developed method fulfills its aims in most parts and that it could be a valuable tool of value clarification. It could be used as an alternative activity during brakes or as an independent part of a training program.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Nõrgema osapoole kaitsmise põhimõte Eesti ajakirjanike seas
(Tartu Ülikool, 2021) Puhm, Alex-Sander; Juurik, Marten, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Ajakirjaniku tööd ja ajakirjaniku töö käigus tekkinud otsuste langetamist mõjutavad mitmed erinevad tegurid. Käesolevas bakalaureusetöös käsitlesin just neid tegureid, mis minu hinnangul kõige enam osapoolte valimist ja nõrgema osapoole kaitsmist soosivad. Uurimistööga selgitasin välja, millised on erinevad otsustuskohad, mida ajakirjanikud enda igapäevatöös kogevad ning kuidas nad lähtuvalt enda kogemustest ja moraalsetest tõekspidamistest neid kindlaid olukordi lahendaksid. Samuti uurisin töös täpsemalt, milliste argumentidega ajakirjanikud langetatud moraalseid otsuseid põhjendavad, ning kas ja millistel põhjustel tuntakse kohustust või vajadust nõrgemaid osapooli konfliktsete juhtumite korral kaitsta. Teoreetilisi ja empiirilisi lähtekohti analüüsides selgus, et ajakirjanike tööalaseid otsuseid mõjutavad tegurid võivad olla nii tööalased kui ka isiklikud ning varieeruvad sõltuvalt olukordadest. Rolli mängivad nii ajakirjaniku väärtushinnangud, eetika, varasemad kogemused kui ka muud tegurid. Eelkõige sõltuvad otsused ajakirjanikest endist. Töö käigus ilmnes näiteks asjaolu, et ajakirjanikel on mõned mõjutegurid saanud töörutiinis niivõrd tavalisteks, et nende olemasolu igapäevatöös ei märgatagi. „Lõpuks muutubki see selliseks sissekõnnitud rajaks, mida mööda sa kõnnid. Sa võtad mingi loo ette ja sa juba tead, et millist poolt siin esile tõsta ja kuidas seda kajastada. Ega selle peale töö käigus ei mõtle“. (Õ1). Samuti sai töö käigus selgeks, et kuigi ajakirjanikud peaks juhtumite puhul osapooli võrdselt kohtlema, ei ole see alati võimalik. Kuna ajakirjanik on eelkõige inimene, kellel on omad väärtushinnangud, kogemused, veendumused jm, teeb ta tööalaseid otsuseid paratamatult nendele tuginedes. Nii on ka nõrgemate osapoolte eelistamise ja kaitsmise puhul. Töö empiirilisest osast selgus, et konfliktsete juhtumite puhul eristatakse osapooli peamiselt olukorra ja selle asjaolude põhiselt. Siiski selgus, et leiduvad ka kindlad grupid, keda peetakse sotsiaalselt haavatavateks ning seega konfliktides ka nõrgemateks. Selgeid vastuseid sellest, miks ajakirjanikud mingeid valikuid teevad, ei tulnud. Paratamatult tuleb tsiteerida Foremani (2010), kes on arvamusel, et kõiki ajakirjanike tööalaseid valikuid saab kõige paremini põhjendada fraasiga „It depends“ („See sõltub“).
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Postimehe kaalutluskohad surmavisuaalide jäädvustamisel ja avaldamisel kahe kaasuse põhjal
(Tartu Ülikool, 2019) Kuulpak, Kadri; Ivask, Signe, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Surmavisuaalide jäädvustamise, avaldamise või hoopis avaldamata jätmise üle otsustamine hõlmab keerukat kaalumist. Tööst koorus välja kolm kaalukategooriat: raha (klikid), väärtused ja eetika ning mõju ühiskonnale. Ühe visuaali veebi ja lehte jõudmise protsessis osaleb mitu inimest, kel kõigil on erinev eetikatunnetus. Igas etapis tuleb ajakirjanikul paari minutiga otsustada, mis läheb, mis mitte. Nagu selgus, võib ühte otsust põhjendada kardinaalselt erinevalt. Visuaal, mis poleks ühe ajakirjaniku sõnul pidanud lugejateni üleüldse jõudma omas teise ajakirjaniku jaoks sügavat tähendust. Mõlema kaasuse puhul tuli välja, et üks protsessis osalenu, Nastja juhtumi puhul veebigalerii koostanud reporter, Vabaduse väljaku juhtumi puhul küljetoimetaja, poleks ideaalis visuaali üldse avaldanud. See näitab, nagu öeldud, et visuaalide avaldamise üle otsustamisel puuduvad ühtsed arusaamad. Olgu erandina välja toodud Vabaduse väljakul maha lastud mehest video avaldamine, mille osas valitses konsensus. Postimehe aasta loetuim lugu tekitas palju vastukaja seades küsimärgi alla politsei praktikad ja psüühikahäiretega inimeste olukorra Eestis. Nagu ka teooriast selgus – aeg-ajalt tuleb sundida inimesi vaatama. Ääremärkusena võinuks aga video võinud olla varustatud märkega häirivast sisust. Üldiselt omistatakse aga visuaalidele erinevaid tähendusi. Fotol-videol, mida üks näeb pelgalt klikimagnetina, näeb teine ühiskonna sotsiaalsele närvile vajutava materjalina. Printsiipides, mis arvestaksid kõikide ajakirjanike eetikatunnetusega, võttes arvesse ka eetikakoodekseid ja avalikkuse võimalikke reaktsioone, polegi arvatavasti võimalik kokku leppida. See-eest saab hoolitseda, et elementaarne saaks tehtud ja võimalusel näiteks teavitatakse lähedasi millegi nii intiimse nagu ärasaatmise pildistama tulekuks. Mõnes mõttes käsitleb kõiki neid küsimusi haavatavas positsioonis isiku säästmisest või lähedaste ja hukkunu privaatsuse ning väärikuse austamisest (pressifotograafide) eetikakoodeks. Nagu selgus, tajuvad ajakirjanikud, et neil on tavainimestest tugevam närvikava. Seega olukorras, kus ajakirjanikud saavad paljuski töö tehtud arvuti tagant ega sõna otseses mõttes ei näe oma allikate niiskeid silmi, tasub moraali ja eetikat eriliselt silmas pidada. Tänan südamest töö juhendajat Signe Ivaskit, kellelt sain kasulikke nõuandeid ja põhjalikku tagasisidet.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Suure töökogemusega ajakirjanike professionaalsed väärtushinnangud
(Tartu Ülikool, 2011) Kasenõmm, Kaidi; Harro-Loit, Halliki, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut
This bachelor’s thesis is titled „Professional values of well experienced journalists“. The major aim of this bachelor’s thesis was to analyse well experienced journalists’ interviews to find out which universal and professional values and principles reflect from their moral judgements. The thesis targets to identify how much journalists see ethical conflicts in their work and how homogeneous are their value hierarchies and moral sensitivity. The analysed empirical material contained of ten interviews with well experienced journalists form national and local newspapers. They were carried out from December 2010 to March 2011. The methodology of this thesis was argumentation analysis and test dilemmas. Author followed Rest’s scheme of ethical behaviour and so-called Potter’s box described by Christians et al. In this thesis the author focused on five universal values – truth, humaneness, justice, autonomy and responsibilty. Author came to conclusion that ten interviewees can conditionally be categorised according to those values, but their individual value hierarchies and principles are much more complicated and different. Hence thay can’t be identified as one homogeneous group of journalists who have the same strengths and deserve the same critics. In addition this thesis concludes that journalists’ moral sensitivity – their ability to see ethical conflicts, alternative demeanors and possible consequences and stay true to their reasoned choices – were also different, much like their value hierarchies. Journalists’ moral sensitivity depends mostly on how they talk about certain values, what kind of conflicts they see and to whom they are loyal to with their decisions. Based on carried out interviews journalists’ most common motivation is the loyalty to truth and responsibilty to their readers and publick interest. These values are upheld by principles like active intervinience and the wish to change the course of history. Journalists are also motivated by non-material awards like attention and recognition. In conclusion, studied journalists are not a homogeneous group with same professional and universal values. Their individual values and principles are affected by work enviroment and media organisation, but over all they still depend on every individuals personal attitudes and conscience.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Tavainimese võimalused kehtestada end meediaga suhtlemisel
(Tartu Ülikool, 2012) Jaagant, Janne; Harro-Loit, Halliki, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut
The bachelor thesis paper carries a name „Common man possibilities for self-assertiveness in communication with media” and is made to find out with qualitative method common man opportunities to use media accountability instruments while being in conflict with journalism. To keep the paper in required capacity, the research has involved only instruments what are nonjudicial. The paper includes overview of three stages of handling the journalistic information and when, where and how to use different media accountability instruments in different stages. Through the research, the concentration stays on a conflict between journalism and common man. The theoretical part of the thesis gives an overview of media accountability instruments published in 2011 and how they would function in different stages of handling journalistic information. More attention has paid to demur in journalism and commentaries in online-journalistic field. The last is supported also by an interview made with a moderator from one certain Estonian online-edition. The empirical part describes three different cases of conflicts between common man and journalism. One of them is from year 2000 and the other two from 2010 and 2011. The level of conflict is different in each case which helps better to analyze the position of common man in conflicts. For research it was used case study as a strategy and qualitative method to make structured questionary for focus groups and semistructured interviews for empirical material. There were two focus groups, both holding 5 persons: one with the graduates of 2011 at the age of 19-20 and second with the social workers in the age of 40-60. Common factor for both groups were the same living place and connectivity of two cases through the living place. Gathered data was analyzed with cross-case method, which allows to work with the data from different respondents in same subject. Data is presented in the chapter of results with arguments and quotes. Interviews with focus groups brought out the insecurity of respondents and the minor knowledge of nonjudicial media accountability instruments. Although occasionally during the interview, there where moments when respondents named different accountability instruments, they were not aware of them as media accountability instruments. Judicial possibilities were still mentioned, but they were found to be too expensive and time consuming. One of the possible ways to help common man in conflict is to use situation “journalism against journalism”. The respondents figured that to be the most easily accessable for common man to use it as a media accountability instrument. As the insecurity came out with other accountability instruments, so was the use of media seen with pros and cons. In general the conflict between common man and journalism was seen as a problem that needs to be dealt with. Otherwise it is going to be threat not only to common man but to the trust of journalism and media in general. System of media accountability instruments is in Estonia as well around the world still less explored field. Opportunities, where common man could use media accountability instruments for self-assertiveness, have been created, but like the interviews showed, the question lies on the effectiveness. All this shows that there is still space for development for journalism and media in general. One goal of the thesis herein was to create an introduction to the subject that is less explored. The last factor game out also from the interviews that brought up many new questions and possible researches for the future. For better understanding and to widen the conclusion among society, the same research should involve wider selection of respondents, document more cases and diversify the methodology, which at the moment was only on the qualitative bases.