Sirvi Autor "Ivask, Signe, juhendaja" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 20 34

Ajakirjanike emotsioonid traagiliste ja ootamatute sündmuste kajastamisel
(Tartu Ülikool, 2024) Ehamaa, Liisa; Ivask, Signe, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Käesoleva töö fookuses on ajakirjanike emotsioonid erakordsete ja traagiliste sündmuste kajastamisel. Eesmärgi täitmiseks sooritasin 12 intervjuud endiste ja praeguste ajakirjanikega, kes kajastasid õnnetust esimeste seas. Intervjuude kaudu soovisin mõista, missugused emotsioonid saadavad ajakirjanikke esimestest hetkedest kuniks loo valmimiseni välja. Teoreetilises osas andsin ülevaate emotsioonide olemusest ning nendega toimetulekust. Samuti selgitan, mida tähendab ootamatu ja traagiline sündmus ning missuguseid emotsionaalseid protsesse võivad ajakirjanikud neil hetkedel tunda. Eelneva kõrval keskendusin lähemalt ka Estonia hukule, Pala bussiõnnetusele, Viljandi koolitulistamisele ja Lihula tulistamisele ning kirjeldasin, kuidas ajakirjandus neid juhtumeid käsitles. Tulemuste järel selgus, kuidas ajakirjanikud muutuvad ootamatu ja traagilise sündmuste ajal reporteritest eesliinitöötajateks, kel lasub meeletu vastutus usaldusväärse ja täpse info edastamisel keset kaost. Paratamatult mängis ootamatu ja traagilise sündmuse kajastamise puhul olulist rolli aeg ja kiirus, mistõttu ei pruugi ajakirjanikul olla ühtegi hetke vajalike ettevalmistuste tegemiseks ning nad ei tea, missugune on sündmuse mastaapsus, kas on hukkunuid ning mis juhtunu üleüldse põhjustas. Reporterid võivad leida end hetkega olukorrast, kus kiiresti ja pikemalt mõtlemata tuleb langetada eetiliselt keerukaid otsuseid, mis võivad mõjuda emotsionaalselt ääretult raskelt. Kindlasti pole selle töö põhjal võimalik anna konkreetseid käitumisjuhiseid õnnetusjuhtumite kajastamiseks, sest tihtilugu tuleb reageerida vastavalt olukorrale. See-eest annab töö 12 ajakirjaniku emotsionaalse kogemuse kaudu mõtteainet, millistele kitsaskohtadele tuleks valdkonnas tähelepanu pöörata, et ootamatu ja traagiliste sündmuste kajastamine ei jätaks reporteritele aastakümnete pikkust sügavat jälge ega paneks neid ajakirjandusest lõplikult lahkuma. On selge, et ajakirjandus on valdkond, kus muutused ei toimu üleöö. Töö järgselt saab öelda, et abivõimalused emotsionaalse järelmõjuga toimetulemiseks on aastate jooksul paranenud. Ajakirjanikud tõid välja, et tänapäeva ühiskond pöörab vaimsele tervisele suuremat rõhku, kui tehti seda mitukümmend aastat tagasi. Samuti on kättesaadavamaks muutunud abivõimalused. Eeltoodut arvesse võttes pean edasiste uurimisvõimaluste peale mõeldes oluliseks pöörata veel suuremat tähelepanu ajakirjanike vaimsele tervisele ning selgitada, missugused on toimetustes reporteritele suunatud toetusmeetmed.
Ajakirjanike enesetsensuur ja selle tekkepõhjused Postimehe endiste ajakirjanike näitel
(Tartu Ülikool, 2020) Eesmaa, Mari; Ivask, Signe, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Ajakirjanike ja ajakirjanduse ründamine Uued Uudised portaali postitustes
(Tartu Ülikool, 2025) Kivi, Eliise; Ivask, Signe, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Ajakirjanike töörutiinid ja tagasisidestamine eriolukorras Postimees Arteri näitel
(Tartu Ülikool, 2020) Tismus, Minna Annabel; Ivask, Signe, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Ajakirjanikel on eriolukorras kanda suur vastutus, et vaatamata kriisist tulenevatele raskustele ning muudatustele suudaksid nad pakkuda kvaliteetset ajakirjandust. Tööst tuli välja mitu muudatust ajakirjanike töörutiinis. Tööd tehakse kodust; muutunud on suhtlus allikatega; tööaeg on ajakirjaniku enda määrata; konstruktiivset tagasisidet tööle ei saa ning lugude teemad keskenduvad koroonaviirusele. Eriolukorras töötamine on ajakirjanikele pingeline. Oluline on kõrge enesedistsipliin, tööeetika, meeskonnatöö, kolleegide usaldamine ja toetamine. Arteri töötajad ütlesid, et on harjunud kodus iseseisvalt töötama. Kodust töötamise kasulikuks aspektiks on see, et ajakirjanik saab oma aega efektiivsemalt ära kasutada. Koduse töötamise suurimaks keerukuseks on ise tööaja määramine ning enesedistsipliini hoidmine. Oluline, et ajakirjanik ei väsitaks end ära liigse tööga ega võtaks töötamist ka liiga kergelt. Nii toimetuse juht kui ajakirjanikud ütlesid aga, et Arteri toimetuses iseseisva töötamise ega kolleegide usaldamisega probleeme ei ole. Üks Arteri ajakirjanikest viidi üle uudistetoimetusse, kuid ta kirjutab lugusid ka Arteri lehte. Kui kolleegide töömaht on jäänud samaks, siis temal on see suurenenud. Kuigi Arteri leht on läinud reklaamimahu vähenemise tõttu lühemaks, siis lehe sisu vähenenud ei ole. Ajakirjanikud tõid välja, et lugeja soovib peaasjalikult lugeda koroonaviirusega seotud lugusid ning artiklid, mis viirust ei puuduta, jäävad enamasti märkamata. Seda näitab lugude klikkide arv ehk kui mitu korda on artiklit veebikeskkonnas avatud. Artiklite klikkide arv on võrreldes tavaolukorraga suurenenud. Tänan töö juhendajat Signe Ivaskit, kes andis tööle põhjalikku tagasisidet ja häid nõuandeid.
Ajakirjanike üleminek kommunikatsioonivaldkonda, peamised põhjused
(Tartu Ülikool, 2015) Külaots, Kadri; Ivask, Signe, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks oli uurida, miks ajakirjandusest lahkutakse kommunikatsioonivaldkonda ning tuua välja peamised põhjused. Samuti vaatles autor ajakirjanduse ja kommunikatsioonivaldkonna eripärasid ning ajakirjanike ja suhtekorraldajate omavahelisi suhteid. Teisalt uuris autor ka tugisüsteemide olemasolu ja vajalikkust. Antud uurimuse tulemustest selgus, et ajakirjandusest lahkutakse stressi, materiaalsete ja personaalsete indikaatorite tõttu. Stressi indikaatorid nagu näiteks töömahust ja tähtaegadest tulenev stress ning rutiin mõjutavad ajakirjanike vaimset tervist ning heaolu, mis võivad viia läbipõlemiseni. See tähendab seda, et ajakirjanik võib vajada psühholoogilist või isegi meditsiinilist abi. Personaalseid indikaatorid tulenevad erinevate indiviidide persoonidest, huvidest ja eneseteostuse vajadustest ning ei mõjuta vaimset tervist nii palju kui seda teevad stressi indikaatorid. Kunagised ajakirjanikud ei toonud põhilise ajakirjandusest lahkumise põhjusena välja materiaalset indikaatorit ehk raha, kuid ütlesid siiski, et ajakirjanduses on rahaline seis halb ning ajakirjanikud on alatasustatud. Endised ajakirjanikud lisasid ka, et kommunikatsioonivaldkonnas on neil mingil määral suurem palk. Samuti tõid endised ajakirjanikud lahkumise põhjustena välja personaalsed indikaatorid – kolleegide eetilised üleastumised ja sobimatuse ajakirjandusse. Eetiliste ülesastumiste all mõtlesid kunagised ajakirjanikud seda, et kriitiliste lugude kirjutamisel ei mõtle osad ajakirjanikud enam inimeste tunnetele ning tekitavad neile sellega põhjendamatuid kannatusi. Osa valimis olnud endiseid ajakirjanikke ei suutnud enam seda kõrvalt vaadata ja otsustasid erialavahetuse kasuks. Erialavahetuse põhjustena tõid kunagised ajakirjanikud välja ka sobimatuse ajakirjandus tööks. Nad nägid, et neil puudub ajakirjanikele omane sisemine „põlemine“ lugude tegemisel. Häiriva faktorina tõid nad välja tundmuse, et neist ei saa väga head ajakirjanikku vaid ainult keskpärane – see ei läinud nende enesetõestamise vajadusega kokku ning nad otsustasid minna ajakirjandusest kommunikatsioonivaldkonda. Kunagine ajakirjanik märkis, et ta on nõus ajakirjandusse tagasi tulema, kui rahaline seis ajakirjanduses paraneks. Teised endised ajakirjanikud rääkisid, et kommunikatsioonivaldkonnas töötamine aitaks neil paremini ajakirjandusliku tööga hakkama saada. Nad arvasid, et nüüd näevad protsesse paremini kui ajakirjanduses töötades. Ajakirjanike ja suhtekorraldajate omavahelised suhted on läbi aegade olnud üsna negatiivsed. Kunagised ajakirjanikud tõid välja, et enne kommunikatsioonivaldkonnas töötamist oli neil suhtekorraldajatest üsna halb arvamus. Neile tundus, et kommunikatsioonivaldkonna spetsialistid saavad kõrget palka, käivad tööreisidel ning pigem tegelevad vahendamistööga kui siseloomega – see süvendas omakorda negatiivset suhtumist suhtekorraldusse. Antud uurimus keskendub ka mingil määral toetussüsteemidele toimetustes. Kunagised ajakirjanikud tõid välja, et toetust on vaja ja just algajale ajakirjanikule, sest see motiveerib neid tegema head tööd ja nad tunnevad ennast toimetusele vajalikuna. Samuti märkisid endised ajakirjanikud, et toetust peaksid pakkuma eelkõige juhtkond ja kolleegid.
Eesti ajakirjanike kogemused Ukraina sõja kajastamisel: mida ja kuidas nendest õppida?
(Tartu Ülikool, 2024) Lon, Angelina; Ivask, Signe, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Magistritöö eesmärk oli analüüsida, mida saab õppida Ukraina sõda kajastanud Eesti ajakirjanike kogemustest ning kuidas neid õppetunde saaks rakendada ajakirjandusõppes. Uurimistöö andis vastuse järgmistele küsimustele: kuidas valmistuvad Eesti ajakirjanikud sõjatsooni minekuks; kuidas lahendavad ajakirjanikud sõja kajastamisel ette tulnud tavatuid olukordi ning millisena tunnetavad ajakirjanikud enda ja kaasmaalastest sõjareporterite ettevalmistust ja toimetuse tuge ning millest tunnevad puudust? Eesmärgi saavutamiseks tegin üheksa poolstruktureeritud intervjuud Ukraina sõda kajastanud Eesti ajakirjanikega. Analüüsisin intervjuudest saadud materjali kvalitatiivse sisuanalüüsi abil. Leidsin, et Eesti ajakirjanikud on paindlikud ning oskavad teha oma tööd väga erinevates tingimustes. Toimetuste tugimehhanismid, kuigi Ukraina sõja algusest tugevalt arenenud, jäävad kõvasti alla lääne kolleegide omadele. Puuduvad juhised eetiliselt keeruliste olukordade lahendamiseks. Suur osa tööks vajalikke oskusi on omandatud Bandura (1977) sotsiaalse õppimise teooria järgi ning ajakirjanikud õpivad kogukonnana. Diskussioonis pakkusin konkreetseid soovitusi Signe Ivaski arendatavale Ajakirjanikud ja vastupidavus kursusele ning ka toimetustele, kes saavad nende soovituste ning tervikuna minu järelduste põhjal muuta oma tugistrateegiaid paremaks, kuna läbi investeeringute inimkapitalisse saavutavad nad teiste üle konkurentsieelise. Minu magistritöö tulemused on olulised, sest enne pole keegi Eesti sõjareporterite kogemusi uurinud. Geopoliitiline olukord Euroopas annab nendele kogemustele kriitilise tähtsuse: ka Eesti kaitseministeeriumi (2023) avalik ohuhinnang rõhutab Venemaa sõjalist ohtu. Kui Venemaa ründab Eestit, siis töös kirjeldatud oskusi ja teadmisi läheb vaja mitte ainult Ukrainas käivatele reporteritele, vaid ka kõikidele Eesti ajakirjanikele. Osofsky jt (2015) kirjeldavad, kuidas ajakirjanikud tegutsevad tihti nagu kiirreageerijad: politseinikud, päästjad ja kiirabi. Ometigi on ajakirjandusõppes märkimisväärselt vähem käsitletud kriisi ja sõjaga seotud teemasid ning puuduvad sellega seotud õpiväljundid. Usun, et minu magistritöö tulemused annavad esimest teaduspõhist sisendit, miks seda on vaja muuta ja kuidas seda teha. Kriisis ja sõjas kasvab vajadus kvaliteetse info järele ning selleks on vaja elusaid, terveid ja kompetentseid ajakirjanikke.
Eesti ajakirjanike tunnetatav heaolu ja turvalisus
(Tartu Ülikool, 2022) Lon, Angelina; Ivask, Signe, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Minu töö eesmärk oli välja selgitada, milline on Eesti ajakirjanike tunnetatav heaolu ja turvalisus ning kuidas ajakirjanikud tunnetavad tuge ning kaitset ajakirjandusorganisatsiooni poolt. Teine oluline eesmärk, mis tekkis meil juhendajaga artikli kirjutamise protsessis, oli kaardistada, kuidas jõuab vaenulikkus ajakirjanikuni. Selleks uurisin ka, millise vaenulikkusega ajakirjanikud enda tööd tehes kokku puutuvad. Püstitasin kolm uurimisküsimust, millele soovisin töös vastust leida. Kasutasin töös kvalitatiivseid meetodeid, sealhulgas viisin läbi kaksteist poolstruktureeritud intervjuud Eesti ajakirjanikega. Hiljem analüüsisin neid kasutades kvalitatiivset sisuanalüüsi, mis võimaldas pöörata tähelepanu ka harva esitatud nähtustele. Töö valimi puhul selgus, et paljudel intervjueeritavatel on olnud tööalases elus olukordi, kus nad pidid enda turvalisuse pärast muretsema. Vaatamata sellele tundsid end enamik ajakirjanikke end tööalases elus pigem turvaliselt. Sellest järeldub, et ohutunnet põhjustavad üksikud olukorrad, kus oht ajakirjaniku elule on nende hinnangul tõsine. See ohutunne aga kiiresti vaibub kui ajakirjanik naaseb enda töörutiini. Riivese (2019) töö valimi puhul pidasid kõik intervjueeritavad ajakirjanikud rünnakuid ja põhjendamatu negatiivset tagasisidet normaalseks osaks enda tööst. Minu valimi puhul ütlesid vaid mõned meesajakirjanikud, et rünnakuid ei saa normaalseks pidada, kuid siiski nentisid, et ajakirjanike vastased rünnakud on paratamatus. Naisajakirjanikud rõhutasid, et ühiskond peab muutuma, mitte ajakirjanikud peavad leppima sellega, et neid rünnatakse. Selgus, et survestamine ja vaigistamine tekitab ajakirjanikus nii palju negatiivseid emotsioone, et ajakirjanik keeldub teatud teemade kajastamisest. Sarnasel moel ei taha arvamusloo pärast vihalaviini alla sattunud ajakirjanik enam arvamuslugusid kirjutada. Minu tööst järeldub ka see, kui vähe tuge ja abi ajakirjanikud Eestis saavad ning oskavad küsida. Nende negatiivseid kogemusi pisendavad nii ülemused kui ka nende endi kolleegid.
Eesti meesajakirjanike kogemused negatiivsete ja agressiivsete kommentaatorite ning allikatega
(Tartu Ülikool, 2019) Riives, Armas; Murumaa-Mengel, Maria, juhendaja; Ivask, Signe, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Eesti meesajakirjanike kogemused vaenulikkusega digikeskkonnas
(Tartu Ülikool, 2025) Riives, Armas; Ivask, Signe, juhendaja; Lott, Kaarel, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Eesti naisajakirjanike kogemused agressiivsete ja ahistavate kommentaaride ja allikatega
(Tartu Ülikool, 2020) Palgi, Greete; Ivask, Signe, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Eesti päevalehtede ja nende lisalehtede uudistetoimetuste ajakirjanike läbipõlemise uuring Maslach Burnout Inventory meetodil
(Tartu Ülikool, 2014) Puuraid, Piia; Ivask, Signe, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Meediamaastiku kommertsialiseerumine ning uute digiplatvormide tulek on ajakirjanikutöö toimimise ning läbiviimise viise oluliselt muutnud. Ajakirjanikuamet nõuab üha suuremat pingutust, pühendumist ning vastutust. Suurenenud on ka tööülesanded ja kohustuste hulk, mis omakorda võivad viia stressi ning läbipõlemise tekkimiseni. Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks oli uurida läbipõlemise esinemist ning ulatust Eesti suurimate päevalehtede ning nende lisalehtede uudistetoimetustes töötavate reporterite hulgas. Lisaks sooviti uurida, kas ja kuidas on läbipõlemine seotud isikute vanusega. Töö teoreetiline ja empiiriline materjal ning alus tugineb mitmel läbipõlemist uurinud teoreetikul, kellest olulisemaks võib pidada Christina Maslachi ja kaasautoreid, kelle poolt loodud läbipõlemise ankeetküsitlus on maailmas üks enim tunnustatud ja kasutatud instrumente tööalase läbipõlemise uurimiseks. Teiseks oluliseks autoriks antud töö raames on Katrin Maiste (2001, 2005) ja Harri Küünarpuu (2005), kes on antud instrumenti kasutanud Eesti tingimustes uuringute läbiviimiseks. Töö empiirilises osas viis autor Eesti päevalehtede ja nende lisalehtede uudistetoimetuste ajakirjanike seas läbi MBI-D ankeetküsitluse. Kui subjektiivsel teel valitud seitsmes ajalehetoimetuses töötas 64 inimest, siis ankeetküsitlusele vastas neist 50 isikut. Valim jääb küll tagasihoidlikuks, kuid on kindlasti vastavuses Eesti demograafiliste eripäradega ning Eesti meediamaastiku spetsiifikaga. Ankeetküsitluse tulemustest lähtub, et uudistetoimetuste ajakirjanikud kogevad madalal ja mõõdukal tasemel läbipõlemist. Kõrgel tasemel läbipõlemist valimi hulgas ei esinenud. Ankeedi küsimuste analüüsi tulemustest selgus, et läbipõlemist hindavatest faktoritest kogevad respondendid kõige suuremat läbipõlemist eneseteostuse ja osavõtlikkusega seotud osades. See omakorda viitab raskustele allikatega suhtlemisel ning tööalaste tugi- ja preemiasüsteemide puudulikkusele. Seega võib empiirilise osa tulemustest lähtuvalt väita, et läbipõlemine on probleem ka Eesti päevalehtede uudistetoimetuste ajakirjanike seas. Selleks, et fenomeni põhjuslikke seoseid välja tuua, peab teemat aga kindlasti edasi uurima. See annaks uudistetoimetustele võimaluse, kuidas läbipõlemist toimetuse sees vähendada. Kindlasti oleks aga ka käesoleva töö tulemustest lähtudes oluline tugisüsteemide toetus ja nende laialdasem kasutamine toimetustes.
Eesti pressifotograafide kogemused traagiliste sündmuste kajastamisel
(Tartu Ülikool, 2021) Rääk, Angela; Ivask, Signe, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Välismaailma kajastamisel fotode abil on pikk ajalugu fotosid peetakse täpseimateks meediumiteks. Seetõttu leiavad fotod ka laialdast kajastust meedias uudiste juures nii üksikute piltidena kui galeriidena. Fotod annavad reaalse pildi sündmuskohast ja sellest, mis toimus. Sealjuures kannavad pressifotograafid kahte rolli – ajakirjaniku ja fotograafi. Seetõttu saab neid pidada ka ühiskonna valvekoerteks, olles esimene filter sündmuspaiga ja toimetuse vahel – fotograaf on toimetuse silmad. Pressifotograafid esindavad mitmeid erinevaid rolle, näiteks on nad kunstnikud, kes valgusega maalivad ja oma tõlgendust läbi foto esitlevad. Teisalt on nad toimetuse esindajad ja osa ajakirjanduspraktikast ehk justkui ajakirjanikud. Samas nähakse neid tihti kui ainult tehnilist tuge reporteritele, kes esitavad visuaalseid tõendeid. Selle kõige juures on nad ka lihtsalt inimesed, kes suures osas teevad otsuseid enda moraalse kompassi ja sisetunde järgi. Kuid pressifotograafide töös jäävad kõlama kaks põhilist rolli – fotograaf ja ajakirjanik ehk kokkuvõtvalt esimene väravavalvur sündmuse kajastamisel. Magistritöö eesmärk oli uurida Eesti pressifotograafide kogemusi traagiliste sündmuste kajastamisel – milline on tööprotsess, millised on kaalutluskohad ja kuidas mõjutab edasi- ja tagasiside pressifotograafide tööd. Selle uurimiseks viisin läbi poolstruktureeritud intervjuud viie Eesti pressifotograafiga erinevatest väljaannetest. Tööst ilmnes, et fototoimetusi ei võeta võrdväärse partneriga. Samuti järeldus, et üheste reeglite puudumine traagiliste sündmuste kajastamisel mõjutab eelkõige pressifotograafide ja ajakirjanike tööd. Samas mõjutab see ka auditooriumit. Traagiliste sündmuste kajastamise olulisus on ideaalses maailmas ohutuse meelde tuletamine, kuid reaalsus näitab, et seda tehakse suuresti reklaamirahade tõttu. Peamised kaalutluskohad tulenevad pressifotograafi rolli identifitseerimises, vastutuse võtmises ja eetilisuses ehk kuidas ja milliseid pilte traagilistest sündmustest edasi anda. Pigem tahetakse võtta oma piltide eest vastutus ja nähakse seda nii, et vastutus juba on fotograafil sellest hetkest kui ta pilti teeb ja fotod toimetusele edastab. Mis puutub edasi- ja tagasisidesse, siis uuringust selgus, et edasisidet ei peetud nii oluliseks kui tagasisidet. Tagasiside puhul taheti kirjeldavat tagasisidet, millest oleks fotograafidel kasu. Lisaks üheste reeglite puudumisele puudub ka toimetuse tugi traagiliste sündmuste, eriti lähetuste kajastamisel. Uuringust selgus, et Eestis puudub koolides pressifotograafiat käsitlev õpe, mis annaks tulevastele pressifotograafidele hea põhja alla. Lisaks peeti oluliseks õpetada pressifotograafidele fototoimetamise oskust, mis aitaks fotograafidel paremini piltide seas esmase valiku teha.
Eesti spordiajakirjanike kogemused tagasi- ja edasisidega
(Tartu Ülikool, 2019) Pluum, Ott; Ivask, Signe, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Eesti uurivate ajakirjanike tajutud turvalisus ja turvariskid
(Tartu Ülikool, 2024) Kilusk, Ireene; Ivask, Signe, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Minu bakalaureusetöö eesmärk oli kaardistada erinevad ohud uurivatele ajakirjanikele. Peamised ohud, mis kirjanduse ülevaates ja tulemustes välja tõin olid ajakirjaniku ahistamine internetis või telefoni teel, füüsiline oht või füüsilise vägivallaga ajakirjaniku ähvardamine, probleemid küberturvalisusega ja ajakirjanike kohtusse kaebamine vaigistamise eesmärgil. Tulemused kinnitasid, et ka eesti uurivad ajakirjanikud on kohtu puutunud kõigi väljatoodud ohtudega. Minu valimisse kuulus 10 eesti uurivat ajakirjanikku, kolm naist ja seitse meest. Valisin sihipärase ehk mittetõenäosusliku valimi, kuna eesmärk oli valida vastavalt uurimiseesmärgile ideaalsed küsitletavad (Rämmer, 2014). Kuna Eestis pole väga palju uurivaid ajakirjanikke, siis võtsin nendega otse ühendust ja palusin nende abi. Ajakirjanikud olid oma tihedate graafikute juures väga vastutulelikud ning ma ei saanud ühtegi eitavat vastust. Uurivatelt ajakirjanikelt küsisin peamiselt nelja erineva teema kohta: tunnetatavad riskid ja mured, millega nad kokku puutuvad, milliseid ohutus- ja turvalahendusi nad kasutavad, kust ja kuidas nad neid praktikaid on õppinud ja milline on toimetuste tugi. Kõigepealt täitsid nad ankeetküsitluse ja siis viisin nendega läbi poolstruktureeritud intervjuud, et saaksin vajadusel mõnele teemale rohkem keskenduda kui teistele (näiteks kui ajakirjanik oli vajanud politsei kaitset, siis rääkisime rohkem sellest). Lisaks intervjuukavale, mis oli juba olemas küsisin juurde täpsustavaid küsimusi, jätsin mõned küsimused vahele ja muutsin küsimuste järjekorda. Intervjuud olid standardiseerimata ehk intervjueeritavatel oli võimalik kõikidele küsimustele täiel määral oma sõnadega vastata (Lepik jt, 2014). See oli vajalik sellepärast, et intervjueeritavatel olid väga erinevad kogemused füüsiliste ja küber ohtudega ning turvatavadega. Peale intervjuude läbiviimist kodeerisin need ja analüüsisin tulemuste peatükis, diskussioonis ning järeldustes. Bakalaureusetööks analüüsisin intervjuusid kvalitatiivse sisuanalüüsi meetodil, mis võimaldas mul analüüsida teksti tervikuna, näha intervjueeritava mõtete terviklikku mustrit ja/või struktuuri (Kalmus jt, 2015).
Kohaliku ajakirjanduse digitaliseerumine Postimees Grupi maakonnalehtede näitel
(Tartu Ülikool, 2023) Volmer, Grete; Himma-Kadakas, Marju, juhendaja; Ivask, Signe, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Kommunikatsioonivahendite mõju erineva kogemustasemega ajakirjanike ajakasutusele
(Tartu Ülikool, 2017) All, Heleri; Ivask, Signe, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Bakalaureusetöö ja teadusartikli eesmärk oli välja selgitada, kuidas erinevad noorte ajakirjanike igapäevapraktikad allikatega suhtluses kogenud ajakirjanike praktikatest. Samuti oli eesmärk välja uurida, kuidas mõjutavad ajakirjanike kommunikatsioonivahendite valikud stressi tekkimist. Minu bakalaureusetöö peamine leid oli, et noored ajakirjanikud valivad allikatega suhtlemisel tihti kommunikatsiooniviisi, mis muudab nende ajaplaneerimise keerulisemaks. See omakorda võib mõjuda stressifaktorina ja sillutada teed läbipõlemisele. Varasema materjaliga tutvudes selgus, et läbipõlemist soodustavaid faktoreid on ajakirjanikutöös väga palju. Mõned neist on paratamatult selle ametiga kaasas käivad ja ajakirjanikud võtavad neid kui vältimatuid stressitekitajaid. Millegipärast on suuremas läbipõlemisohus just noored ajakirjanikud ja mina soovisin välja uurida, mida noored ajakirjanikud teisiti teevad ja kuidas nad oma aega paremini planeerides stressi ennetada ja leevendada saaksid. Selleks kogusin empiirilist materjali vaatluste teel. Täheldasin üles nii nooremate kui kogenumate ajakirjanike tegevused. Hiljem analüüsisin kogutud materjali kvalitatiivselt ning täpsuse huvides kasutasin ka vaatluse käigus ülesfilmitud materjali. Sidusin tehtud tähelepanekud teooriaga, et mõista, mida noored teisiti teevad ja kuidas saaksid nad oma stressi vähendada. Uuringust selgus, et üks peamistest tööpraktikatest, mis noori ajakirjanikke vanematest eristab, on allikaga suhtlemise viisi valik. Kui vanemad ajakirjanikud pigem helistavad, siis noored saadavad pigem allikatele e-kirju ja tekitavad ise sellega endale ühe ajasurve lisaks. Selline suhtlusviis tingib olukorra, kus kogu tööpinge kuhjub pärastlõunale, lühikesele ajavahemikule. Nii kujunevad noorte ajakirjanike tööpäevad kogenumate ajakirjanike tööpäevadest pikemaks ja see soodustab stressi tekkimist. Asünkroonse kommunikatsiooniviisi valik tekitab stressi ja muudab töötegemise vähem tõhusaks. Veel selgus uuringust hulk teisi tööpraktikate erinevusi, millega noored ajakirjanikud oma aega kulutavad. Näiteks kui helistamas käiaksegi, tehakse seda väljaspool toimetust, samuti ei transkribeerita tekste oma töölaua juures. Töökohalt käiakse tihti ära, tehakse kohvi- ja sotsiaalmeedia pause ning päev on fragmenteeritud. Seega võib uuringu tulemustele tuginedes väita, et vaadeldud toimetuse näitel on üks noorte ajakirjanike stressi ja läbipõlemise põhjuseid puudulik ajaplaneerimine, mis tuleneb valedest otsustest allikaga suhtlusviisi valikul. Sellised valikud tulenevad omakorda aga noorte ajakirjanike hirmust olla kritiseeritud. See uuring toob välja ainult ühe aspekti, mille teisiti lahendamine ja sel viisil oma aja paremini planeerimine stressi leevendada aitaks. Stressitekitajaid on veel palju ja kindlasti on nende hulgas veel ka selliseid, mida parema ajaplaneerimisega vältida saaks. Erinevaid edasisi uuringusuundi on palju. Tasuks uurida näiteks seda, kuidas mõjutab stressi tekkimist toimetuse sisekliima. Kas see, kui toimetaja ja teiste kolleegidega saadakse hästi läbi, visatakse omavahel nalja, nagu kogenumad ajakirjanikud minu vaatlustulemuste näitel tegid ja julgetakse abi küsida, tekitab vähem stressi kui see, kui igaüks töötab omaette ja toimetajaga suheldakse ainult töistel eesmärkidel. Ka seda teemat võiks teaduslikult käsitleda ja lähemalt uurida.
Konstruktiivse ajakirjanduse teoreetilised ja praktilised probleemid
(Tartu Ülikool, 2020) Reineberg, Lisete; Ivask, Signe, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Bakalaureusetöö eesmärk oli välja selgitada, millised on konstruktiivse ajakirjanduse praktilised ja teoreetilised probleemid. Probleemide kaardistamisel lähtusin nii oma seminaritööst (Reineberg, 2020) kui ka intervjuudest „Pealtnägija” toimetuse ajakirjanikega. Seminaritöös (2020) järeldasin, et konstruktiivne ajakirjandus võiks olla pigem uudiskriteerium/-väärtus/element. Kuna tegin seminaritöö just „Pealtnägijast” siis soovisin intervjuusid teha ka „Pealtnägija” toimetuse ajakirjanikega. Intervjuudest ilmnes, et peamiselt kasutavad ajakirjanikud konstruktiivse ajakirjanduse kirjeldamiseks sõna lahendus ja kuigi mitmed intervjueeritavad ütlesid, et on terminiga vähe kokku puutunud, siis peavad nad siiski oluliseks mitmeid konstruktiivse ajakirjanduse põhimõtteid. Ent intervjuudest praktikutega ilmnes samas ka mitmeid konstruktiivse ajakirjanduse probleeme. Neist järeldus, et konstruktiivse ajakirjanduse praktikasse rakendamisel võib olla probleeme nii elementidega, mida on erinevate autorite poolt välja toodud üpris palju, kui ka sellega, kuidas auditoorium seda vastu võtab või sellega, kas ajakirjandusel selle jaoks päriselt ka aega on. Bakalaureusetöö tõi konstruktiivse ajakirjanduse probleeme esile praktikute seisukohast ja kõige suurem küsimus, mis tekkis minul intervjueerijana oli see, kas konstruktiivset ajakirjandust on vaja, kui ajakirjandus on orienteeritud lahendustele juba praegu ja kui konstruktiivsust on vaja, siis millisel kujul. Jõudsin bakalaureusetöös samale järeldusele, mis seminaritöös ning leian, et konstruktiivsus on pigem uudiskriteerium, mis võiks rohkem rõhutada ajakirjanduse lahendusele orienteeritust ja positiivse kajastamist. Intervjuudest selgus, et ajakirjandus on juba praegu lahendustele suunatud, aga alati võiks seda olla rohkem ja konstruktiivse uudiskriteeriumiga võiks see osa ajakirjandusest rohkem esile tulla. Konstruktiivset ajakirjandust pole Eestis veel kordagi uuritud ning see töö paneb teema uurimisele aluse. Edasistes uurimistes võiks keskenduda sellele, mil määral on Eesti ajakirjandus negatiivne ja kuivõrd on selle kõrval ka positiivset nagu on märgata „Pealtnägijas”. Lisaks võiks konstruktiivse ajakirjanduse kontseptsiooni põhjalikumalt uurida ja luua täielikum teoreetiline raamistik, millega olen selles töös algust teinud. Selle kaudu võib saada kindlust, milline kontseptsioon lõpuks olema peaks. Ma tänan oma juhendajat Signe Ivaskit, kes pakkus mulle palju tuge ja kelle tagasiside innustas mind ja aitas mul keerulisest kontseptsioonist jagu saada.
Kultuuriajakirjanik rollikonfliktis – kroonik, preester või prohvet?
(Tartu Ülikool, 2022) Pärn, Miina; Ivask, Signe, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Kuni kuue-aastase tööstaažiga erialase kõrgharidusega ajakirjanike rolli ja autonoomia tunnetus
(Tartu Ülikool, 2019) Audo, Taavi; Ivask, Signe, juhendaja; Juurik, Marten; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Bakalaureusetöö eesmärk oli kaardistada hetke olukord Eesti ajakirjanduses noorte ajakirjanike jaoks, lähtudes nende enda rolli ja autonoomia tajumisest. Ühtlasi uurisin ka olukorra põhjustanud tagamaid ning ülikooli õpingutest saadud teadmiste mõju nende igapäeva tööle. Andmete kogumiseks viisin läbi kaheksa semistruktureeritud intervjuu ajakirjanikega, kellel on kuni kuue aastane tööstaaž ja ta on lõpetanud või lähikuudel lõpetamas Tartu Ülikooli ajakirjanduse eriala õpinguid. Kogutud andmeid analüüsisin kvalitatiivse tekstianalüüsiga, mille tulemused näitasid, et noored ajakirjanikud küll enda sõnul näevad end valvekoera ja neljanda võimu rolli täitmas, kuid tugevalt on sisse toodud ka meelelahutuse aspekt. Kuigi nende mõtteline roll on valvekoerast tulenev, siis reaalsus on, et nad täidavad ustava perekoera rolli. Autonoomia osas tunnevad nad end küll üldjoontes hästi, kuid ähmaseks on jäänud autonoomiasse sekkumise tajumine, kuna seda esineb pea igapäevaselt rutiinsetes ülesannetes, mistõttu ei panda seda niivõrd pahaks, vaid võetakse kui normaalsust. Lisaks nägid noored ajakirjanikud, et ülikoolist saadud ettevalmistused panid suurel määral asjakohased ootused nende jaoks paika, kuid esines ka erinevusi tulenevalt konvergeerunud toimetuses töötamisest ning meediumite erisusest. Käesolev töö küll toob esile noorte ajakirjanike olukorra tajumise, kuid seda ei saa laiendada kogu Eesti meediamaastikule, ainult nendele, kes tulevad ülikoolist ja alustavad tööd toimetuses. Ühtlasi tõstatus küsimus, kas vähekogenud ajakirjanikud üldse soovivad olla autonoomsed või teeksid nad pigem järeleandmisi selle osas, et säilitada endale majanduslik sissetulek ning karjääriredeli kindlam olemasolu. Lisaks on võimalik edasi uurida, kas konvergeerunud toimetuses on üldse võimalik tagada ajakirjaniku kui professionaalse ameti autonoomia. Võib-olla ongi ajakirjandus tänapäeval alati kellestki osaliselt sõltuv ning see on uus normaalsus. Seega on teemasid mitmeid, mida saab selles tööst tulenevalt edasi uurida. Tänan enda juhendajaid Signe Ivaskit (PhD) ja Marten Juurikut (MA), kes olid minu mõttekaaslased ja mõttesuunajad, et saavutada püstitatud eesmärke. Nende panus võimaldas mul teha reaalselt iseseisvalt tööd ning nende juhendamine ei olnud pelgalt minu küsimustele vastamine. Nad jagasid enda kogemusi, mille abil tundsin, et mul on olemas vajalikud vahendid bakalaureusetöö kirjutamiseks.
Loovprojekti kaaskiri: Eesti veebiajakirjanduse arengulugu tutvustava tugimaterjali koostamine
(Tartu Ülikool, 2025) Sammler, Anete; Laak, Brit, juhendaja; Ivask, Signe, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Magistritöö loovprojektina lõin Eesti veebiajakirjanduse arengulugu tutvustava veebipõhise tugimaterjali. Tugimaterjal pole loodud didaktilise juhendina, vaid abimaterjalina, millele gümnaasiumi eesti keele õpetajad saavad meediapädevuse teemasid õpetades toetuda. Materjal on veebipõhine ning asub aadressil: https://sisu.ut.ee/loodajakirjandusest/. Materjalile on sisendi andnud intervjuud kuue Eesti professionaalse ajakirjaniku ja meediamaja juhiga, kes on veebiväljaandeid loonud, sisustanud, töös hoidnud ja arendanud. Tugimaterjalis on nende kogemused ja lood on koondatud eri plokkidesse, mis aitavad mõista, kuidas veebilugu sünnib, kuidas toimib meediamajandus ning kuidas ajakirjanikud töötavad. Tekste rikastavad videoklipid intervjuudest ajakirjanikega, mida saab ka eraldiseisvalt tunni rikastamiseks kasutada. Oluline osa tugimaterjalist on Eesti veebiajakirjanduse arenguloo ajajoon, eraldi plokk on pühendatud ka kriitilisematele veebiajakirjandusega seotud küsimustele. Tugimaterjal on osa projektist „Teadmistega valeinfo vastu“, mis tegeleb meediapädevuse arendamisega. Valminud tugimaterjal ei ole lõplik ning seda on võimalik edaspidi muuta, täiustada ja täiendada. Mina liitusin tugimaterjali tiimiga oktoobris 2024. Käesolevas kaaskirjas kirjeldasin oma rolli ja ülesandeid tugimaterjali toimetajana ning peegeldasin selle rolli üle. Projekti eeltöö faasis kirjeldasin taustatööd, mida tegin, et end projekti varasemate osade, Eesti veebiajakirjanduse arenguloo ja gümnaasiumi õppekavaga kurssi viia. Kaaskirja järgnevates peatükkides andsin projektist ülevaate faaside kaupa. Iga faasi lõpetasin refleksiooniosaga. Kaaskiri on mõeldud näidisena, mis võiks aidata tudengit, kes soovib audiovisuaalse materjali loomises toimetajarolli astuda. Seega püüdsin kaaskirja kirjutada nii, et minu protsessist tugimaterjali toimetajana saaks õppida. Andsin kaaskirja kirjutades soovitusi, missuguseid tekste uurida ning vaatasin tagasi ka oma magistriõpingutele, reflekteerides, millistele magistrantuuris läbitud ainetele sain toetuda, millest aga puudust tundsin.