Browsing by Author "Kalmus, Veronika, juhendaja"

Now showing 1 - 20 of 59

1. ja 2. klassi laste online-riskikogemused ja toimetulekustrateegiad
(Tartu Ülikool, 2014) Kald, Inga; Kalmus, Veronika, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Uus meedia levib üha kiiremini ja see muudab meie igapäevaelu harjumusi, sotsiaalseid suhteid ja mõtteviisi. Internetikasutajatest laste arv liigub tänapäeval üha tõusvas joones ja samal ajal väheneb esmakordsete internetikasutajate vanus. Interneti piiramatu levik on oluliseks teinud uue meedia uurimise ja seda eriti seoses lastega, kes digitaalsetest tehnoloogiatest ümbritsetuna üles kasvavad. Meid ümbritsev infotehnoloogia ei ole aga alati tingimata kahjulik. Kui suudame online-riskide kogemisest õppida ja arendada välja digitaalset kirjaoskust, siis on võimalik osa saada interneti lõpututest kasuteguritest. Käesoleva magistritöö eesmärgiks oli uurida 1. ja 2. klassi laste internetikasutust, online-riskide taju, riskidega kokkupuudet ja toimetulekustrateegiaid, mida lapsed potentsiaalsete ohtudega silmitsi seistes kasutavad. Magistritöö teoreetiline osa andis ülevaate laste ja infoühiskonna suhtest; laste arengust; laste internetikasutusest; veebiriskidest; laste kogemusest online-riskidega ja toimetulekustrateegiatest, mida lapsed online-riskide kogemise järel kasutavad. Magistritöö eesmärkide täitmiseks viisin läbi viis fookusgrupi intervjuud kokku kahekümne nelja lapsega ning saadud tulemusi analüüsisin kvalitatiivse andmeanalüüsi meetodi abil. Olulisemate tulemustena võib välja tuua 7-8-aastaste laste küllaltki mitmekülgse ja aktiivse internetikasutuse olukorras, kui nad on virtuaalmaailma võrdlemisi üksi jäetud – suurem osa lastest kasutab internetti vanemate pideva järelvalveta, olles kohati internetis ka siis, kui vanemaid kodus ei ole. Rohkem riske kogenud lastel on ka ohtlikumad veebikasutuse harjumused, näiteks teevad nad seda enda sõnutsi peaaegu alati üksi, erinevatel aegadel ja sealhulgas hilisõhtul, omavad personaalset sotsiaalvõrgustiku kontot ja käivad palju videosaitidel. Suurem osa riskidest, mida lapsed on kogenud, on ette tulnud suhtlusvõrgustikes, kus riskiallikaks on olnud võõrad veebikasutajad, aga ka sõbrad ja tuttavad, kes on lapsele riskantse sisu edasi saatnud. Leidub ka lapsi, kes ei ole mitte ühegi riskiga kokku puutunud – neid lapsi on rohkem nooremate seas, nad käivad harvem internetis ja kindlates mängukeskkondades. Riskiga kokku puutudes kasutavad lapsed kõige rohkem kommunikatiivset ja passiivset toimetulekustrateegiat. Peamiste järeldustena võib välja tuua, et mida rohkem ja erinevamaid tegevusi lapsed internetis harrastavad, seda rohkem puutuvad nad kokku erinevate online-riskidega. Ühe peamise järeldusena võib välja tuua vanemate ja veebikeskkondade poolt rakendatud reeglite ebaefektiivsuse. Kuna kõikide riskide puhul on laste kõige populaarsemaks toimetulekustrateegiaks kogetust rääkimine, siis see näitab, kuivõrd oluline on lapse ja täiskasvanu vaheline usaldusväärne suhe ja avatud kommunikatsioon nii kodus kui ka koolis. Väga oluline on jätkuvalt edendada täiskasvanute teadlikkust ja vastutustundlikku internetikasutust, et vanemad ja õpetajad suudaksid last meediamaastikul adekvaatselt, efektiivselt ja enesekindlalt suunata. Lisaks pakub töö ka metodoloogilisi kogemusi innovaatilise meetodi, st loomingulise ülesande läbiviimise, sama- ja segasooliste fookusgruppide kasutamise ja erineva suurusega rühmade intervjueerimise kogemuse näol. Väikeste laste intervjueerimisel võib uurimissoovitustena välja tuua loomingulise ülesande või mängu kasutamise ja ajastamise intervjuu keskele, poiste-tüdrukute segarühmade kasutamise, mõõduka suurusega rühmad ning omavahel tuttavate laste kaasamise intervjuusse. Edasistes uuringutes soovitaksin tähelepanu pöörata üha nooremate laste mobiilse interneti kasutusele ning kaasata uuringusse laste pereliikmed, eakaaslased ja õpetajad.
13-16aastaste noorte ja nende vanemate teadlikkus internetiriskidest
(Tartu Ülikool, 2014) Toodo, Berit; Kalmus, Veronika, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Käesoleva töö eesmärgiks oli uurida 13-16aastaste laste ja nende vanemate teadlikkust interneti kasutamisel, nende hoiakuid ja lastevanemate seatud piiranguid oma lastele. Mida enam võimalusi kogevad lapsed ja noored internetis, seda suurem tõenäosus on, et nad puutuvad kokku ka erinevate riskidega. Uuringud näitavad, et väga paljud lapsed on internetis kokku puutunud häiriva sisuga ning et enamasti puudub nii lastel kui ka lastevanematel oskus, kuidas toime tulla emotsionaalse stressiga. Ka puuduvad lapsevanematel oskused ja teadmised, kuidas ohtu ära tunda ning mismoodi sekkuda ja aidata (Livingstone et al 2011). Rahvusvahelise laste ja noorte uue meedia kasutuse uurimisgrupi EU Kids Online uurijate sõnul vajavad kõrge riskiga maad nagu Eesti tungivalt teadlikkuse tõstmist (Livingstone et al 2010). Sealjuures lastevanemate piirangute kasutamine oma laste arvutikasutamisel ei ole märkimisväärselt suur. Käesoleva uuringu tulemustest selgus, et vaid vähesed lapsevanemad on määranud oma lastele internetikasutamisel piiranguid. Pigem usaldatakse oma last ning eeldatakse, et laps ei tegele internetis talle kahjulike asjadega. Intervjuudest tuli välja ka see, et lapsed ei küsi nõu ega abi oma vanemate käest ja see võib olla tingitud vanemate ebakompetentsusest ning oskamatusest lapsi aidata. Käesoleva uuringu tulemustest selgus, et laste vähesel suunamisel suutsid lapsed nimetada neile potentsiaalselt ohtlikke internetiriske. Kõigi laste jaoks oli esmajoones hirmsaim risk viirused. Osati välja tuua, et oma andmeid ei tohiks internetti kirjutada, ent sotsiaalvõrgustikes oma andmete avaldamises lapsed ohtu ei näinud. Selgus ka tõsiasi, et kõik lapsed olid internetis kuidagiviisi kokku puutunud millegi ebameeldivaga, kui mitte nemad ise, siis nad teadsid kedagi, kes on. Sealjuures nende vanemad olid kindlad, et midagi halba nende lapsed internetis kogenud ei ole. Mitte ükski laps ei rääkinud häirivast kogemusest ei oma vanematele ega õpetajatele. Antud teema uurimine on väga tähtis, ent ühtlasi ka keeruline. Üheltpoolt sellepärast, et tegu on lastega ning laste uurimine iseenesest on juba keeruline. Teiselt poolt on raske erinevate riskide ning ohtude klassifitseerimine. Lisaks tuleb arvestada ka põlvkondlike erinevustega - tänapäeva laste jaoks on mõiste “personaalne informatsioon” hoopis uue tähenduse saanud, millega nende vanemad ei pruugi alati arvestada. Antud uuringust selgus ka tõsiasi, et lastevanemate seas on populaarne arvamus, et kuna nende laps on maast-madalast üles kasvanud interneti ning arvutitega, siis oskab ta sellega suurepäraselt ümber käia ning ei puutu erinevate ohtude ja riskidega kokku. Leitakse, et kui midagi halba ei ole enda või enda tutvusringkonnas juhtunud, siis on ebatõenäoline, et tulevikus võiks midagi halba juhtuda. Antud tulemus läheb kokku ka mitmete teoreetikute ning erinevate uuringute tulemustega (näiteks Livingstone’i erinevate aastate uuringud; Prensky; Herring). Mitmete teoreetikute (Prensky; Livingstone) sõnul on see aga vale lähenemine - laps õpib kõige paremini enda vanematelt ja õpetajatelt, mistõttu oleks väga oluline oma lapsega internetiohtudest rääkida.
5-7-aastaste laste vanemad laste meediakasutuse juhendajatena Rahamaa näitel
(Tartu Ülikool, 2011) Kald, Inga; Kalmus, Veronika, juhendaja; Vinter, Kristi, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut
Parental mediation of 5 to 7 year old children’s media use: the Rahamaa (Moneyville) case Internet is spreading more and more and it is entering forcefully into ever younger children’s lives. Internet is unenforceable and includes different risks and opportunities. Pre-school aged children may have difficulties to implement safe and precautious behaviour in such a diverse and new environment. Therefore, experienced parents should come to help. They should introduce environment full on opportunities to children and guide them towards developmental and educational online-games. The main objective of this bachelor thesis was to examine Internet’s presumable positive effect on 5 to 7 year old children. In focus of the thesis was an educational online-game Rahamaa (Moneyville), which effect was examined through parents’ and children’s statements. In addition, the bachelor thesis examined to what extent and how parents mediate their children’s Internet use. The thesis explored also general computer usage of pre-schoolers and their development into a cognizant consumer. The theoretical part of this study gives an overview of children’s Internet use (risks and opportunities of Internet, positive media content), children’s development into cognizant consumers, parents’ role in mediating their children’s Internet use and developing them into a cognizant consumer, the theory and importance of game, computer- and online-games and Rahamaa game. Theoretical part gives the background to understand the empirical material. In order to gather empirical data on above mentioned matter I used qualitative research method and carried out focus group interviews with children and their parents. I conducted four interviews – two of them in a group of six with children and two in a group of six with parents. I analysed results using text examples. The analyses showed that children are spending more and more time on the Internet. It turned out that parents do not worry much about their children’s Internet use and they are frequently left alone in the new media. Parents utilize some restrictions but they do not consider it indispensable to invigilate children’s Internet use. However, all of the parents claim that they have discussed topics about Internet with their children. The bachelor thesis also showed that 54 older siblings often help and supervise pre-schoolers in matters of Internet. It also appeared that children enjoy playing Rahamaa online-game. All of the questioned children think that they have learned from this game but parents’ opinions are different. They presume that children cannot put learned skills into practice. There are not many studies in Estonia that concentrate on the positive aspects and opportunities of Internet and especially taking into account the statements of children and their parents. Present study is certainly a considerable groundwork for further investigation. The results of this bachelor thesis bestow consideration upon children’s Internet use and parental mediation. The results also help parents, kindergarten teachers and media to find effective strategies to make children’s Internet usage more developmental. This topic certainly needs further research. The focus should be on how children distinguish between online-world and real life. Following studies should be conducted with more representative sample. In addition to qualitative method it would be interesting to use quantitative research method as well.
5-7aastaste poiste ja tüdrukute meediaeeskujud
(Tartu Ülikool, 2011) Lapp, Liivika; Kalmus, Veronika, juhendaja; Vinter, Kristi, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut
The aim of this bachelor thesis is to find out and analyse the media role models of 5-7 year old boys and girls. While media plays an important role in young children’s everyday life, it is important to find out why some characters are so popular while the others do not catch children’s attention. The other purpose of this thesis was to find out which characteristics are preferred by boys and which ones by girls. The study consists of four chapters. The first chapter gives an overview on theoretical and empirical material such as theories of child development and theory of social learning. Theory of wishful identification proves that children imitate their favourite characters by taking over characters’ behaviour. Differences between male and female characters are also emphasized in this chapter. The second chapter presents the research methodology and gives an overview of the selection. In the third chapter, main results are presented in six different categories by childrens’ quotations. The fourth chapter of the study concludes the results and discusses the subject in wider point of view. Very specific characters that everyone would have liked and idealised did not occur in childrens’ answers. Conclusions can be made by the specific features that children’s favourite characters have. For example, the characters are not realistic and they do not adapt easily to everyday life. These characters only entertain children having no serious meaning so they do not offer educational material. As presumed, differences occurred between boys’ and girls’ favourite characters. Boys prefer characters who have special skills and who act in concrete situations. Girls’ favourite characters are physically attractive but without any specific and memorable skills. The problem is, that girls can not find any meaning in their role models’ behavior and action. It is important to pay attention to television programs that children watch and give some parental comments on the characters’ behavior and actions. Watching violent programs does not necessarily lead to violent behavior but it is important to explain the action of the characters to avoid idealising unimportant values.
Ajakirja peremudeli analüüs 2003.-2004. aasta kodu-, pere- ning naiste elustiiliajakirjades
(Tartu Ülikool, 2005) Ehrenpreis, Piret; Kalmus, Veronika, juhendaja
Ajakirjanduskriitika ajakirjanduse rollist Eesti ühiskonnas 2011-2012
(Tartu Ülikool, 2013) Inselberg, Kadri; Harro-Loit, Halliki, juhendaja; Kalmus, Veronika, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut
Analüüsisin uurimistöös aastatel 2011-2012 ilmunud ajakirjanduskriitilisi arvamusartikleid, mille autorid ei ole ajakirjandust õppinud ega ise ajakirjanduses töötanud. Töö eesmärk oli saada teada, millisena kujutavad ajakirjandust valdkonnavälised arvamusliidrid − millisel tasandil ajakirjandust kirjeldatakse, millised ajakirjandusest rääkimise diskursused esile kerkivad ning milliseid rolle ajakirjanduselt ühiskonnas oodatakse. Uurides 16 arvamusartiklit kriitilise diskursusanalüüsi meetodil selgus, et kuigi iga kirjutaja isiklikud hoiakud ja motivatsioon artikli kirjutamiseks olid erinevad, leidus siiski arvamustes palju sarnaseid ootusi, etteheiteid ja hoiakuid. Ajakirjandust käsitleti peamiselt institutsiooni tasemel ning igasugust konkreetsete väljaannete ja ajakirjanike nimede välja toomist välditi. Kirjutajad ei eristanud isegi erameediat ja avalik-õiguslikku ringhäälingut. Mitu autorit liigitasid ajakirjandust uudisvooks ja uurivaks ajakirjanduseks, millest vaid viimast pidasid kvaliteetseks ja tõsiseks ajakirjanduseks. Diskursustest joonistusid kõige selgemalt ajakirjandusest rääkides välja äridiskursus ehk meedia muutumine tavaliseks teenuseks, mille tegijate eesmärk on võita võimalikult palju kliente ja teenida raha, ning neljanda võimu diskursus, mille puhul tõdeti, et ajakirjandusel on tänapäeval ühiskonnas arvestades oma ärihuvisid liiga suur võim. Seega heideti ajakirjandusele ette avalikkuse huvide teenimise välja vahetamist kommertshuvide vastu. Ootused ajakirjanduse rollile demokraatlikus ühiskonnas on autoritel traditsioonilised ning ühtivad McQuaili (2003) välja toodud peamiste ajakirjanduse rollidega − otsida ja vahendada tõde, valvata ühiskonna institutsioonide tegevuse üle, filtreerida infovoost välja ja tuua auditooriumini oluline ning aidata kaasa rahva ühtse identiteedi ja solidaarsuse kujunemisele. Kõige murettekitavam on tulemus, et Eesti ajakirjandust ei käsitletud enamasti kui head tegelast, vaid pigem kui kedagi, kes on oma huvide peal väljas, moonutab infot ja käitub inimestega, sh riigivalitsejatega ebaõiglaselt. Võib öelda, et analüüsitud arvamusartiklid olid valdavalt siiski pigem konkreetsete isikute emotsionaalsed sõnavõtud kui ajakirjanduse rolli demokraatlikus ühiskonnas reflekteerivad analüüsid. Lisaks saab analüüsi tulemustest järeldada, et kokku on põrganud inimeste traditsioonilised ootused ajakirjandusele ning ajakirjanduse enda identiteedikriis, mille tulemusena valitseb avalikkuses segadus ja pahameel, mille lahendust polegi veel võimalik ette näha. Arvamusliidrite ajakirjanduskriitiliste arvamusartiklite analüüsimine oli huvitav ja selle teemaga võiks kindlasti ka edasi minna, võrreldes näiteks ajakirjanike ja meediateadlaste ning meediaväliste arvamusliidrite samal perioodil kirjutatud ajakirjanduskriitikat või lugejakirju. Samuti võiks uurida põhjalikumalt ajakirjanduse ja ajakirjanike mainet inimeste silmis.
Ajakirjaniku eetilised dilemmad konstrueeritud ajakirjandusliku juhtumi lahendamisel
(Tartu Ülikool, 2017) Koemets, Mari-Liis; Kalmus, Veronika, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Bakalaureusetöö peamine eesmärk oli välja selgitada, milliseid eetilisi dilemmasid tajuvad uurivajakirjanikud konstrueeritud ajakirjandusliku juhtumi lahendamisel ning milliseks kujunevad nende otsustusprotsessid kerkinud dilemmadega tegelemisel. Samuti uurisin, mil määral sõltuvad professiooni esindajad ajakirjandust reguleerivatest tasanditest ning kuivõrd oluliseks peavad ajakirjanikud eetikat oma igapäevatöös. Andmekogumismeetodina kasutasin poolstruktureeritud ekspertintervjuu vormi. Intervjuude aluseks oli laste ennasthävitava tegevuse teemal põhinev stiimulmaterjal, mille konstrueerimisel tuginesin Eesti Vabariigi seadustele, Eesti ajakirjanduseetika koodeksile, uurimisalust teemat käsitlenud teoreetikutele ning kolmele olulisemale hüpoteetilisele oletusele. Uurivajakirjanike poolt pakutud lahendusi ning argumente kasutasin peamistele uurimisküsimustele vastamiseks. Töö tulemustest lähtuvalt kaardistasin ajakirjanike tõstatatud eetilised dilemmad. Seejuures võrdlesin võimalusel ka tele- ja trükiajakirjanduse võimalikke erinevusi. Peamiseks eetiliseks dilemmaks pidasid ajakirjanikud laste identifitseerimist, sh ka lastega kohtumist ning nende intervjueerimist juhtumi uurimisel. Seejuures pidasid ajakirjanikud esmatähtsaks, et ei suureneks laste kannatused. Samuti osutus dilemmaks blogimaterjalide kasutamine uudiste kontekstis, seda eriti teleajakirjanduses, kus uudise mõjusus on sõltuv näidatavast pildist. Osaliselt ka küsimus, kuidas identifitseerida uudistes lastekodu ja selle töötajad, kuna mõnel juhul võivad valikud tekitada osapooltele veel enam kannatusi. Vihje saamist sõbralt ajakirjanikud dilemmana ei tunnetanud. Pikema tööstaažiga ajakirjanikud tõstatasid bakalaureusetöö jaoks läbi viidud intervjuudes küsimuse, kas läheneda lastele tavakodaniku või ajakirjanikuna, põhjendades argumentatsioonis puberteediealiste käitumismustreid sageli sõltuvatena käskudest ja keeldudest, mistõttu ei pruugi lastest kirjutamine olla avalikkusele vajalik. Samuti esines erinevusi nais- ja meesajakirjanike vastustes, kellest esimesed pöörasid enam tähelepanu detailide jälgimisele. Juhtumi uurimisel toetuksid ajakirjanikud toimetuse juristidele või kaastöötajatele, samuti põhjalikule eeltööle faktide kogumisel ning blogis avaldatud materjalidele, et mõista juhtumi tõsidust. Oluliseks peeti ka kontakteerumist uurija ja psühholoogiga, kel on piisav kompetents lastega suhtlemiseks. Lisaks eelnimetatud olulistele allikatele lähtusid ajakirjanikud ka isiklikest kogemustest ja sisetundest. Küsitavusi tekitas seevastu lastekaitse kaasamine uurimisse. Peamiseks diskussioonipunktiks sai, kas jääda truuks eetikale või avalikkusele. Samuti, mil määral püüavad erinevad loos esinevad osapooled omada kontrolli ajakirjanike loo avaldamise üle ning kuivõrd peaksid professiooni esindajad soovidega arvestama. Bakalaureusetöö kinnitab tänaste uurivajakirjanike suutlikkust jääda truuks traditsioonilise ajakirjanduse väärtustele, sh kontrollida informatsiooni õigsust ning selle kasu ja kahju erinevatele osapooltele. Uudisväärtuslikkus kui selline on aga sõltuv kas ajakirjaniku personaalsetest, toimetusesisestest või eetikakoodeksile tuginevatest valikutest.
Ajakirjareklaami tõlgendamine: visuaalsemiootika võimalused ja sihtrühmapoolne retseptsioon Stiina lugejate näitel
(Tartu Ülikool, 2008) Etti, Ande; Kalmus, Veronika, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduskond; Tartu Ülikool. Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut
Algorithmic imaginaries of syrian refugees: exploring hierarchical data relations from the perspective of refugees
(2021-07-12) Kasapoglu, Tayfun; Masso, Anu, juhendaja; Kalmus, Veronika, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Andmestumine omab üha suuremat mõju nii sotsiaalsete rühmade kui ka terve ühiskonna igapäevaelu eri tahkudele, tuues kaasa uusi võimalusi ja ohte. Andmete kogumise, säilitamise ja analüüsimise oskus võimaldab mõnedel rühmadel ja institutsioonidel pakkuda tõhusamaid teenuseid, kuid samuti annab neile võimu teha teiste inimeste kohta andmepõhiseid otsuseid. Ka põgenikud puutuvad riigipiiridel nii enne kui pärast piiriületust kokku paljude andmetoimingutega, kuid neil on väga vähe sõnaõigust selle üle, milliseid andmepõhiseid otsuseid nende eest ja nende kohta langetatakse. Doktoritöö „Süüria põgenike algoritmilised kujutluspildid: Hierarhiliste andmesuhete uurimine põgenike vaatenurgast“ eesmärk on kaardistada põgenike vaatenurki andmestumisele ja nende suhet selle eri tahkudega, pöörates erilist tähelepanu algoritmidele. Seejuures vaatleb väitekiri, millisena näevad põgenikud algoritmide võimalikku kasulikkust ja varjupoolt, keskendudes agentsusele, kontekstidele ja julgeolekustamisele. Selle eesmärgi täitmiseks tugineb doktoritöö Süüria põgenikega Eestis ja Türgis tehtud intervjuude ning Süüria põgenike sotsiaalmeedias jagatud lugude analüüsile. Kuigi algoritmidel on keeruline struktuur, mis tekitab küsimusi läbipaistvuse ja vastutuse kohta, suutsid põgenikud mõtiskleda algoritmide üle lähtuvalt kultuurilistest teguritest ja isiklikust rändekogemusest. Doktoritöö tulemustest nähtub, et põgenikele suunatud andmepõhistes lahendustes on oluline arvestada põgenike arusaamade, murede ja eelistustega, et tagada õiglane ja kaasav algoritmipõhine valitsemine.
The dynamics of gender representations in the context of Estonian social transformations
(2018-05-11) Talves, Kairi; Kalmus, Veronika, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Eesti taasiseseisvumisaeg on kantud kiiretest ja vastuolulistest muutustest ühiskonnas, millega kohanemine pole kõigi ühiskonnagruppide jaoks olnud ühtviisi kerge. Majanduslikule edule ja materiaalsetele hüvedele orienteeritud väärtuste domineerimine ei ole toetanud post-materiaalsete väärtuste esiletõusu, mis puudutab ka näiteks soolise võrdõiguslikkusega seotud väärtusi. Sooga seotud hoiakute muutumine määrab aga oluliselt sooliselt tasakaalustatuma ühiskonna arengut. Minu doktoritöö eesmärgiks on uurida sooliste representatsioonide dünaamikat Eesti ühiskonnas sotsiaalsete muutuste taustal, vaadeldes seda läbi diskursiivse enesepositsioneerimise ning staatuse kujunemisega seotud protsessidest lähtuvalt. Lisaks analüüsib doktoritöö infoühiskonna mõjusid soolisele sotsialiseerimisele. Töö tulemused näitavad, et soolisusega seotud teemadest rääkimine on varjatud ja diskursiivne ning toimub tihtipeale viisil, mis kannab ennekõike olemasoleva soosüsteemi põlistamise ja sooga seotud traditsiooniliste normidega sobitumise funktsiooni ning mis avaldub eriti selgelt tugevate maskuliinsete väärtustega ja konkurentsile orienteeritud (organisatsiooni)kultuuris. Teisalt aga ei saa rääkida selgetest soolistest identiteetidest ega öelda, kes on taolises soosüsteemis nn võitjad või kaotajad. Muutused ühiskonnas on loonud soolist ebavõrdsust erineval ning kohati isegi vastuolulisel moel. Seetõttu tuleb tähele panna, et soolised hierarhiad, läbipõimituna vanuse, rahvuse ja sotsiaalse staatusega, moodustavad keerukaid ja mitmetahulisi struktuure ühiskondlike muutuste kontekstis. Et muutuste kandjaks peetakse sageli just nooremaid põlvkondi, arvatakse sageli, et uued põlvkonnad toovad kaasa muutusi, eriti just kiirete tehnoloogiliste arengute kontekstis. Tulemused aga näitavad, et soolised mustrid on ka siin suhteliselt vastuolulised ning ühel või teisel viisil soolisi representatsioone taastootvad, mis omakorda peegeldub ka vanemate ebakindluses ühelt poolt kasvatusstiilide (soolistatud) valikul, kuid teisalt ka kiirete tehnoloogiliste ja sotsiaalsete muutustega kohanemisel.
Edu ja ebaedu narratiivid telesarja “Õnne 13” stsenaariumites
(Tartu Ülikool, 2008) Pennar, Kristiina; Kalmus, Veronika, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduskond; Tartu Ülikool. Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut
Eesti noorte digioskuste ajalise muutuse analüüs ySKILLS-i küsitluse kolme uuringulaine andmete põhjal
(Tartu Ülikool, 2024) Pavlov, Doris; Kalmus, Veronika, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Käesoleva magistritöö eesmärk oli välja selgitada, kuidas on aja jooksul muutunud Eesti noorte digioskused, millised tegurid on ajalist muutust kujundanud ning kas ja millised seosemustrid esinevad digipädevuse ja erinevat tüüpi veebitegevuste vahel. Eesmärgi täitmiseks püstitatud uurimisküsimustele vastamiseks analüüsisin rahvusvahelise uuringuprojekti ySKILLS kolme uuringulaine andmeid Eesti 12-17-aastaste noorte digikäitumise kohta. Magistritöö analüüsi tulemustest selgus, et Eesti noorte digipädevus on vaadeldava kolme aasta jooksul stabiilselt kasvanud ning digipädevust mõjutavad nii sugu, vanus, vanemlik vahendamine, sotsiaalmajanduslik seisund kui enesetõhusus. Soo lõikes nähtus, et poiste enesehinnanguline digipädevus on tüdrukute omast kõrgem, v. a suhtlemisoskuste ja digiteadmiste puhul. Hea majandusliku olukorraga noortel on digipädevus aja jooksul kasvanud kõigis dimensioonides. Nende Eesti noorte, kelle vanemad toetavad enda laste internetikasutust madalal või keskmisel määral, digioskused ja digiteadmised on aja jooksul kasvanud. Piirava vanemliku vahendamise puhul hindavad noored, et nende oskuste tasemed on aja jooksul langenud. Erinevalt eelnevalt sellel teemal kirjutatud magistritöö tulemustest ilmnes digipädevuse ajalist muutust analüüsides, et nooremate vanuserühmade (12-13 ja 14-15-aastased) noorte digipädevus ajas kasvas, ent vanema vanuserühma noorte enesehinnanguline digipädevus langes. Mida kõrgemalt hindavad noored enda enesetõhusust, seda kõrgemalt hinnatakse ka erinevate digioskuste ja enda digiteadmiste taset. Analüüsi tulemusena selgus ka, et digipädevus on rohkem seotud enesetõhususe ja piirava vanemliku vahendamisega. Vanemliku vahendamise puhul hakkab küll seose tugevus digioskuste puhul varieeruma ehk siis kõige tugevamalt mõjutab piirav vanemlik vahendamine noorte digipädevust tervikuna, tehniliste ning info otsimise ja töötlemise oskuste taset, vähem aga suhtlemis- ja sisuloomeoskuseid. Üldisel digipädevusel on veebitegevustest seos õppimisega seotud veebitegevustel. Samuti on õppimisega seotud veebitegevustel seos info otsimise ja töötlemise oskustega. Meelelahutuslikul eesmärgil tehtud veebitegevustel on seos tehniliste oskustega ja sisuloometegevustel sisuloomeoskustega. Digiteadmistel on positiivne seos meelelahutuse eesmärgil tehtavate veebitegevustega ja negatiivne seos sotsiaalsete suhetega seonduvate veebitegevustega. Vanuse kasvades langevad noorte enesehinnangulised info otsimise ja töötlemise ning sisuloomeoskused. Info otsimine õppimise eesmärgil võib olla ehk mõjutatud asjaolust, et noortel on suurem ligipääs erinevale infole, nad suudavad seda infot enda jaoks kiiremini ja tõhusamalt töödelda, mis omakorda tõstab nende digipädevuse taset.
Eesti noorte digipädevus ja veebiriskide kogemine ySkills’i kooliküsitluse 2021. aasta andmete põhjal
(Tartu Ülikool, 2022) Kall, Laura; Kalmus, Veronika, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Käesoleva magistritöö eesmärk oli välja selgitada, millised seosed esinevad noorte digipädevuse ning veebiriskide, veebikahju kogemise, erinevate sotsiaaldemograafilist tausta kirjeldavate tunnuste ja vaimse heaolu vahel. Uurimisküsimustele vastuste leidmiseks kasutasin projekti ySKILLS andmeid 12-17aastaste Eesti noorte kohta. Magistritöö tulemustest selgus, et digipädevust enim mõjutavaks teguriks on interneti kasutussagedus. Mida rohkem noored internetis aega veedavad, seda kõrgemal tasemel on üldiselt ka nende digioskused. Lisaks interneti kasutussagedusele on digipädevus seotud ka vanuse ja sooga. Soo lõikes nähtus, et poiste enesehinnanguline digipädevus on tüdrukute omast kõrgem, ja vanuse lõikes ilmnes, et vanuse kasvades suureneb ka enesehinnanguline digipädevus. Lisaks selgus analüüsis, et veebiriskidega kokkupuutumine on samuti kõige rohkem mõjutatud just keskmisest internetikasutusest. Mida suurem on noorte keskmine päevane internetis veedetud aeg, seda rohkem puutuvad nad kokku ka erinevate veebiriskidega. Lisaks on riskidega kokkupuutumine seotud ka digipädevuse, vanuse ja sooga. Siinkohal võib seos vanuse ja sooga olla ka kaudne ja tuleneda näiteks vanemate noorte suuremast internetikasutusest ja tüdrukute madalamast enesehinnangust oma oskustele, mis on seotud suurema riskidega kokkupuutumisega. Seda võib järeldada ka regressioonanalüüsi tulemustest, kuna lisades mudelisse keskmise internetikasutuse, ei olnud sugu ja vanus enam statistiliselt olulised veebiriskidega kokkupuutumist mõjutavad tegurid. Noorte häiritust veebikahjudega kokkupuutumisel mõjutab oluliselt sugu ja vanus. Üldiselt tunnevad tüdrukud end rohkem erinevate riskidega kokkupuutumisest häirituna kui poisid ning vanuse lõikes on üldiselt nooremad rohkem häiritud. Tuginedes käesoleva magistritöö tulemustele ja sellele, et nii digipädevus kui ka veebiriskide kogemine on oluliselt seotud internetis veedetava aja pikkusega, võiks edaspidistes uurimistöödes tähelepanu pöörata just internetis veedetava aja ja veebikäitumise seostele.
Eesti noorte rahvusliku ja Euroopa identiteedi seos hoiakutega sisserändajate ja demokraatia suhtes
(Tartu Ülikool, 2019) Susi, Janne; Kalmus, Veronika, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Johan Skytte poliitikauuringute instituut
Eesti noorte väärtushinnangud aastatel 2002-2008 uurimuse Mina. Maailm. Meedia andmete põhjal
(Tartu Ülikool, 2009) Meos, Mailis; Kalmus, Veronika, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduskond; Tartu Ülikool. Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut
Eesti üldhariduskooli riikliku õppekava arendusprotsessi kajastamine Õpetajate Lehes
(Tartu Ülikool, 2006) Kutsar, Pihel; Kalmus, Veronika, juhendaja
Eesti, Suurbritannia, Saksamaa ja Soome 9–16aastaste laste ja nende vanemate arusaamad online-riskidest (EU Kids Online küsitluse lahtiste vastuste põhjal)
(Tartu Ülikool, 2011) Pikk, Signe; Kalmus, Veronika, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut
Estonian, British, German and Finnish 9-16 year-old children‟s and their parents‟ opinions on online risks (based on open-ended questions in EU Kids Online survey). Keywords: Internet risks, online risks, children and Internet The main objective of this bachelor thesis was to identify 9-16 year-old children‟s and their parents' perceptions about online risks in Estonia, Finland, Germany and Great Britain. The theoretical and empirical part of this study gives an overview of children and the information society, children‟s Internet usage, presents the classification of online risks and how children can be affected by it, Internet use and parents‟ strategies in mediating their children‟s use of the Internet. Also there is a topic about comparing countries and their online risks factors. For this paper, there were used EU Kids Online II open-ended responses, which were unanalyzed, and in its original language. In order to gather empirical data on above mentioned matter, there was used quantitative content analysis. The sample was 1000 Estonia‟s, Finland‟s, Germany‟s and Great Britain‟s 9–16 year-old children and one of their parents. Thesis examined mainly: Research question no 1. How large proportion of children and their parents, perceived online risks presence, being able to spontaneously mention in the interview? The study showed, that children responded more often to open-ended questions than their parents. Thus, it could be argued, that Estonian, British, German and Finnish children perceive online risks presence more than their parents. Research question no 2. What kind of risks did children and their parents mention spontaneously more, frequently than other risks? Estonian 9-16 year-old children's opinions on online risks were typologically sexual and mostly about pornographic content. Finnish children's opinions on online risks were typologically sexual and mostly about sexual content which is on the Internet. British children's opinions on online risks were mostly typologically aggressive and mostly about insulting or discriminating messages. German children‟s opinions on online risks were typologically aggressive and mostly concerned about violent content that can be transmitted by Internet. Estonian, British, German and Finnish parents' opinions on online risks were typologically aggressive. Research question no 3. What are the relationships between children‟s perceptions of online risks and their gender? It could be argued, that commercial risks were more common among boys than in girls answers. At the same time girls mentioned sexual risks more often than boys. Thus, it could be argued that girls perceive typologically more sexual and boys commercial risks. Research question no 4. What are the relations between children's age and the perceptions of online risks? The study showed that the perception of online risks changed with age. For example, it was observed, that the older the child was, the fewer he/she named aggressive online risks.
Gümnaasiumiõpilaste ettevõtluspädevuse enesehindamisvahendi loomine
(Tartu Ülikool, 2018) Ader, Angela; Kalmus, Veronika, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Hegemooniadiskursused eesti kultuuris. Eesti Kunstimuuseumi pressikommunikatsioon 2006–2015
(2018-10-02) Saar, Johannes; Kalmus, Veronika, juhendaja; Tamm, Marek, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
21. sajandi esimestel kümnenditel on Eesti järjekindlalt püsinud ühiselu liberaliseerimise, rahvusvahelistamise ja globaliseerimise kursil. Kultuuripoliitikas hoogustusid radikaalsemad liberaalsed reformid, mida on mõtestatud kultuuri lahtiriigistamisena. Avalik-õiguslikest ja riigieelarvelistest kultuuriasutustest said osalt ärilistel alustel opereerivad eraõiguslikud sihtasutused. See on muuhulgas sundinud kultuuri- ja mäluasutusi leiutama end meelelahutus- ja ajaviitetööstuse konkurentsis. Minu doktoritöö eesmärgiks on uurida, kuidas on aastail 2006-2015 selle loomemajandusliku väljakutsega hakkama saanud Eesti Kunstimuuseum (EKM). Keskendusin asutuse avaliku kuvandi uurimisele kindlal viisil - pärides, kuidas, millist retoorikat kasutades, veenab EKM pressiteadetes avalikkust külastama oma filiaalides avatud kunstinäitusi. Uurimistöö käigus avastasin, et eesti kunsti avalikud enesetutvustused pressiteadetes sarnanevad märkimisväärselt teoreetiliste kirjeldustega koloniseeritud kultuuridest. Tihenenud konkurentsis publiku tähelepanu pärast on läinud käiku müügiargumendid, mis rõhutavad eesti kunstielu kokkukuulumist Skandinaaviamaade, Lääne-Euroopa metropolide ja globaalsete kunstibiennaalide ning –triennaalidega. Kultuurilist tähendusrikkust ei omistata Eestile endale, selle kuulumisele Baltimaade hulka ja Ida-Euroopasse, ammugi mitte asendile Venemaa naabruses. Selline valikulisus kultuurilises ruumitajus ajendasid mind vaagima tänapäeva eesti kultuuri minapilti selliste postkolonialistlike uurimiskontseptsioonide valguses nagu kultuuriline enesekolonisatsioon ja Lääne kultuuriline hegemoonia. Etnotsentristlikud, eurotsentristlikud ja kultuurilise globaliseerumise argumendid pressiteadetes osutavad, et peamiseks eesti kultuuri kandjaks on meie endi arvates nn koloniaalne subjekt, kes rajab oma positiivse minapildi provintsiaalsuse stigmadest koosneva kaleidoskoopilise mosaiigina, teeb seda eemal asuva kultuurilise metropoli vaateväljas ning võtab omaks kujutletud metropolist avaneva vaate kui isikliku identsusnarratiivi.
I klassi õpilaste teadlikkus online-riskidest ning vanemate käitumispraktikad laste internetikasutuse kujundamisel Tartu koolide näitel
(Tartu Ülikool, 2010) Karu, Kersti; Kalmus, Veronika, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut